Eesti ühiskonnas on isegi tapmisähvarduste puhul olemas “omad” ja “need teised”

Ka rusikaga virutades võib saada nii “kangelaseks” kui ka “neonatsiks”. Pilt on illustratiivne.

Eesti poliitilisel maastikul vohab jätkuvalt topeltmoraal ja kahekeelsus, sõltuvalt sellest, kas tegu on “omade” või “nende teistega”.

Kui lugeda Järva Teataja lugu mehest, kes ähvardas tappa Martin Helme, siis paistab silma leebus. Kuigi mees kirjutas: “Loodame et su elu väga pikaks ei jää!!! Või tuleb seda lühendada! Debiilik!”, vahendab ajaleht: “mees polnud sel ajal kaine”, “sai sellise lollusega hakkama”, “mõlemad oleme seda meelt, et see oli äärmiselt rumal tegu”, “arvasid, et ehk jääb see rumalus lihtsalt internetiavarustesse ja sellega on lugu ka lõppenud.”

Kogu loo toon on kantud sisendamisest, et tegu oli purjuspäi tehtud rumalusega – rahvuskonservatiivse poliitikuga justkui võiks “pulli teha”. Võrdluseks aga sellest, kuidas kirjutatakse juudi rabi solvamise kohta.

“Eesti pearabi teotaja nabiti kinni. Juudi kogukonna juht: rabi solvamine on meie jaoks väga valulik,” kirjutab Õhtuleht. “Urmas Paet: Eesti pearabi ja tema laste ründamine on häbiväärne ja piinlik,” vahendab Delfi. “Pearabi Shmuel Kot langes Tallinnas neonatsi verbaalse rünnaku alla,” väidab Postimees.

Nii et Martin Helmele üsnagi otsese tapmisähvarduse teinud mees on kahjutu joodik, Shmuel Koti vihahoos ahju ajada lubanud (mida reaalsuses ilmselt tal kunagi teha ei õnnestuks, tegu on pigem sümboolse ähvardusega) inimene aga on Postimehe järgi neonats, kellelt võib kõike oodata! Kas siin ikka on tegemist reaalse ohuhinnanguga, mis esimesel puhul viiakse põhjendamatult alla, teisel puhul emotsionaalselt üles?

Mida söödab selline vahettegemine inimestele alateadlikult ette? Aga seda, et rahvuskonservatiivi ähvardamine on asi, mille eest saab ainult tutistada; juudi rabi solvamise eest aga võid väga pikaks ajaks kinnimajja sattuda. Kuigi on väga tõenäoline, et ahjuajaja oma lubatut kunagi ellu ei vii, Järvamaa mees aga võib pärast järjekordse Bocki tühjendamist tänaval Martin Helmet kohates talle pikemalt mõtlemata kallale minna.

See ei ole tegelikult ju ainus selline juhus. Ka Jaak Madisoni ähvardamine sotsi poolt maandati ruttu maha, samas kui poliitiliselt sobivaid ähvardusi, nagu “peade veeretamine”, hoitakse jätkuvalt vasakliberaalide juttudes alles, kuigi selles pole midagi otsest.

Nii et isegi vägivallaga ähvardamise korral on Eestis “meie inimesed” ja need, kellele “võiks kolakat anda küll!”

Kommentaarid