Eesti vajab oma välispoliitikat, sest teistega kahasse jagatav ühispoliitika sageli lihtsalt ei toimi

Eesti,
©AFP/Scanpix
Kui mingisse riiki tuleb külla Dalai-laama Tenzin Gyatso, siis võimupoliitikute suhtumist visiiti alles hakatakse selgitama, sest enamikel riikides puudub selge seisukoht Tiibeti suhtes.

Eesti välispoliitikast rääkides suvatsetakse tavaliselt rääkida, et see toetub Euroopa Liidu ja NATO ühisele välispoliitikale. Aga kas see on nii üheselt võetav ja kui palju on meil veel oma välispoliitikat?

Näiteks Venemaa osas ei saa ammu enam rääkida EL-i ühisest välispoliitikast, sest Saksamaa ajab juba täielikke liitlassuhteid Kremliga, Poolas aga on Katõni massimõrva ja Smolenski lennukatastroofi tõttu, milles hukkus Poola võimuladvik, traditsioonilist tugev venevastasus.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Nord Stream 2 lõi tugeva lõhe Saksamaa ja Ida-Euroopa vahele. NATO-s tekitab sisepingeid Türgi tihe sõjaline koostöö Kremliga. Seega on ka neis ühistes liitudes ühtset välispoliitikat raske hoida, kuigi reformarid Marko Mihkelson ja Urmas Paet räägivad mingist kindlast välispoliitilisest liinist, sots Sven Mikser aga muutis riigi välispoliitika üldse olematuks.

Euroopal pole ka ühtset Vene-poliitikat, sest paljud riigid on sanktsioonide leevendamise poolt, samas kui teised on vastu. Eestil ei maksa Brüsseli sabas lohiseda – seda näitas kasvõi hääletus ÜRO resolutsiooni üle USA saatkonna Jeruusalemma üleviimise asjus. Tollal hääletas Eesti hukkamõistu poolt, viidates EL-i ühisseisukohale, kuid tegelikult oli Euroopa riikide seas nii USA toetajaid kui ka arvukalt erapooletuks jääjaid.

Milline on siis Eesti välispoliitika? Huvitavalt sõnastab selle küsimuse poliitikavaatleja Harri Kingo.

“Kujutlen, kuidas ma istun Londonis, kusagil Hyde Park’i pisikeses suvekohvikus ja kohalik inglane, kes Eesti Vabariigist suurt midagi ei tea, tahab minu käest kuulda, kuidas Eesti Vabariik suhtub erinevatesse maailma poliitilistesse sündmustesse ja olukordadesse. Et milline on Eesti Vabariigi seisukoht.

Nii ta küsibki, kas EV tunnustab Taiwani iseseisva riigina või järgib ühe Hiina kontseptsiooni? Kas Põhja-Korea on EV-le võrdväärne riik, kellega suhelda, või kuulub see riik paariate hulka? Milline on meie seisukoht Lähis-Ida konfliktides? Kas tahame, et Afganistan oleks demokraatlik riik? Mida riik arvab Tiibeti olukorrast ja Dalai-laamast? Kas EV pooldab Suurbritannia Brexitit ja Šotimaa iseseisvumist?

Milline on minu koduriigi seisukoht Iisraeli ja araabia maade ning igasuguste sealsete rühmituste lõputus konfliktis? Peaks Kataloonia iseseisvuma või mitte? Aga baskid? Kurdid? Oleme me Ungariga või Ungari vastu? Kumb on meile lähem – USA ja Suurbritannia või Euroopa Liit? Pooldame me riiklikul tasandil Rootsi ja Saksamaa, üldisemalt EL-i migratsioonipoliitikat või mitte?

Selliseid küsimusi on miljon. Kuid mul pole vastuseid. Mulle pole teada EV seisukoht paljudes sellistes rahvusvahelise elu küsimustes. Ja mul pole kohta, kust seda teada saada. Muidugi võin ma helistada Välisministeeriumisse ja küsida meie riigi seisukohta, kas maailmas on üks Hiina või kaks jne, kuid ma ei usu, et ma saan sealt mingi selge vastuse… kui minuga üldse rääkima vaevutakse ja mind automaatselt napakaks ei peeta.

Ma elan pimeduses. Ja see on mulle kummastav – ma ei tea midagi oma koduriigist. Ma ei tea, mida mu riik mõtleb, arvab, tahab, mis suunas üldse püüdleb. Pole seda infoallikat, mis ütleks välja minu riigi ametliku või vähemalt mingi selge, arusaadava seisukoha. Aga on sage, et viibides kusagil turistina ma kohtun kellegagi, kes seda kõike minult küsib. Kes huvitub Eestist.

Kas ma eksin, kui arvan, et selline info on vajalik ja peaks mingis vormis olema kättesaadav igale siin elavale inimesele? Ma usun, ma ei eksi. Kuid mul pole aimugi, kust seda teavet saada ja kellelt üldse küsida. Niisiis, küsimus pole selles, kas ma pooldan või laidan EV suhtumist mingisse olukorda maailmas. Küsimus on algsem – kust üldse seda oma riigi suhtumist teada saada?”

Sellist suhtumiskokkuvõtet ilmselt polegi. Praegusel valitsusel hakkab mingi oma välispoliitiline liin juba välja kujunema. Me pole enam ainult Brüsselile kaasakarjujad, vaid arendame suhteid ka Trumpi-USA, Brexiti-järgse Suurbritannia ja EL-i “opositsiooni” ehk Visegradi riikidega.

Aga Venemaa? President Kaljulaidi külaskäik Putinile ja kutse tulla soome-ugri kongressile Tartusse oli tema välispoliitiline soolo – ilmselt ei küsi ta kelleltki nõu ka 9. mail Moskvasse mineku kohta. Riiklik suhtumine on ilmselt alles Brüsseli poole vaatav.

Eesti välispoliitika puhul ei piisa ainult deklareerimisest, et oleme koos Läänega, sest see ühisruum ei ole ammu enam ühtne. Eesti riik vajab taas oma suveräänset välispoliitikat, et me teaksime kasvõi seda, kas Dalai-laama ikka on siia oodatud.

3 commentsOn Eesti vajab oma välispoliitikat, sest teistega kahasse jagatav ühispoliitika sageli lihtsalt ei toimi

  • Avatar

    Vägagi õigustatud ja NORMAALNE küsimus…!
    (Häda selles, et eestlased alles nüüd, pärast ca 27 a. tukkumist, on ärganud, ja alles hakkavad mõtlema, et mis see ISESEISVUS ja OMA RIIK õieti on ja tähendavad… Sellest siis ka need ‘harjumatud’ küsimused nüüd…

  • Avatar
    uskmatu-toomas

    Selleks et ajada iseseisvat,Eesti inimeste heaks töötavat poliitikat peavad eesotsas olema munadega mehed ? Meie juhid aga võistlevad pugemises ilma igasuguse järjepidevuseta.Kui Ansipi iidol oli Merkel kellele pugemine ta Euroopasse viis siis Helmedel on hoopis suurem ja võimsam eesmärk-Ameerika st.rahu ja demokraatia kants.Mart Helme ajaloolasena peaks vägagi hästi teadma selle kantsi alustalade tegusid või pani siis loengutelt pausi ?

  • Avatar
    Sten Arrak

    Aga miks peab kõiges mis maailmas sünnib oma seisukoht olema? Miks me peame võtma seisukoha kaugete riikide ja rahvaste tüliküsimustes, mis on kestnud sajandeid? Kas need rahvad on meie käest küsinud arvamust? Avaldades oma riikliku seisukoha mingis kauges ja võõras konfliktis, riskime sellega, et saame endile lihtsalt ühe vaenlase juurde. Nagu meil siin Eestis endal probleeme ja tülisid vähe oleks? Minu arvates ei olnud Eesti riigivõimude soov saada ÜRO ajutiseks liikmeks tark otsus. Nüüd peame tegelema paljude vastuoluliste ja konfliktsete teemadega ja paraku toob see meile kaasa ka ebameeldivusi. Kui sa näed koeri purelemas, siis ei ole just tark mõte, nende vahelist kisklemist lahutama minna. Sest sa võid saada puretud mõlema koera poolt. Kui keegi välismaalane küsibki eestlase käest seisukohta mõne rahvusvahelise tüliküsimuse osas, siis tark vastus oleks: “Eesti toetab kõikide tüliküsimuste lahendamist rahumeelselt ja rahvusvahelisi seadusi järgides.” Selline Kersti Kaljulaidi poolne aktiivne sekkumine kõikidesse maailma tüliküsimustesse toob meile kaela ainult lisa probleeme. Ei ole ju mõtet suskida herilasepesa. Võid kindel ola – herilastele see ei meeldi ja nad käituvad agressiivselt.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused