Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti välispoliitikas on palju tühja klähvimist

-
01.03.2021
Prioriteedid…

Eesti välispoliitika on kõvasti Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni, Sven Mikseri, president Kaljulaidi ja teiste selliste tegelaste nägu, kes juhinduvad ennekõike Brüsseli etteantavatest laulunootidest.

See tähendab, et välispoliitika on peamiselt deklaratiivne, mitte tegudele suunatud, aluseks võetakse Brüsseli seisukohad ja nii kuulebki aina hukkamõistmisi, mis kuhugi ei vii.

Maailmas toimuvad negatiivsed protsessid tuleb küll hukka mõista, aga see ei tohi muutuda poliitikaks omaette – hukkamõistud üldjuhul pahategijaid eriti ei taltsuta, nad arvestavad rahvusvahelise vastukajaga juba ette ning enamasti taltsutab neid vaid majanduslik kahju, mis mõjutab autokraatseid valitsejaid või riigipöörajaid isiklikult. Eesti ei saa selles osas suurt midagi ära teha ja ka rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas EL, töötavad sageli tühja, nagu Krimmi puhul.

Sageli on asi naeruväärne ka siis, kui ei mõisteta mõnes riigis toimuva tausta ja lähtutakse mingi suurvõimu arvamusest. Näiteks Armeenia võimukriisis tasub lasta see asi armeenlastel endil ära klaarida, sest see ongi väga kitsas siseasi.

Pole täpselt teada, mis põhjusel, aga Armeenia kaotas sõja Karabahhias ja see on sellele paljukannatanud rahvale tohutu löök. Peaminister Nikol Pašinjan tegi otsused, mida paljud peavad kapitulantlikeks ja mis on pannud armeenlasi nõudma tema tagasiastumist, ilmselt vajadusest tingituna – sõja jätkamine oleks toonud veelgi suurema lüüasaamise. Nüüd on poliitikasse sekkunud ka armee, kes sai kõike oma nahal tunda, aga üldkokkuvõttes ei tohiks keegi praegu Armeeniat kuidagi torkida, mis seal sisepoliitiliselt ka ei toimuks – see on tõesti armeenlaste siseasi.

Palju mõistetakse hukka ka Myanmaris toimuvat, alates rohinjade tagakiusamisest kuni riigipöördeni ja selle vastu protestijate tapmiseni. Taas on hukkamõist vajalik ja õige, aga pikka pilku ei maksa siiski seal hoida – Birma on kogu oma eksistentsi elanud peamiselt sõjaväelaste võimu all (alates 1962. aastast) ning lõppematus kodusõjas, mida keskvõimud on kogu aeg pidanud põhja- ja kirdeosas elavate rahvusvähemuste vastu. Me lihtsalt ei muuda midagi maal, kus asju korraldatakse omal moel, mis ei pruugi Läänele meeldida.

Samas aga on Eestil põhjust vaadata üle, kuidas riik suhtub lahkulöömisliikumistesse Hispaanias ja Suurbritannias. Kui katalaanid korraldasid suurprotestid ja Madriid need jõuga maha surus, oli Eesti välispoliitika vait kui sukk. Samas aga väljendatakse poliitikute poolt varjamatut toetust šotlastele, kes tahavad Suurbritanniast lahku lüüa – seda sellepärast, et Šotimaa oli Brexiti vastu ja tahab iseseisvust Euroopa Liitu naasmiseks.

Kui jälgida uudiseid, siis maailm kohab konfliktidest ja Eesti peaks vaatama, kuhu ta sekkub, kus võiks olla tagaplaanil ja kus ise häält tõsta, seda enam, et oleme Julgeolekunõukogus.

Näiteks ütleb värske uudis: “Üle 400 Euroopa parlamendisaadiku kutsub Euroopa Liidu juhte kasutama Joe Bideni presidentuuri võimalusena peatada Läänekalda “de facto annekteerimine” Iisraeli poolt. Pöördumine on adresseeritud EL-i välisministritele ja bloki välispoliitika juhile Josep Borrellile ning selles märgitakse, et Bideni administratsiooni võimuletulek Ühendriikides annab võimaluse “kursimuutuseks” Lähis-Ida diplomaatias.”

Kas Eesti peaks sellega ühinema? Üks asi on Lähis-Ida poliitika, hoopis teine aga Euroopas toimuv. Poliitikavaatlejad väidavad, et Euroopas kasvavas antisemitismis on paremäärmuslaste roll tühine, juudiviha õhutavad ennekõike islamistid ja üllatusena ka kõikvõimalikud vasakliberaalid – nimelt on Euroopas traditsiooniliselt alati oldud palestiinlaste poolel ja Iisraeli (juute) on peetud pahadeks.

Antisemitism Euroopas on liberaalide ja vasakpoolsete nägu (Briti tööpartei ja Jeremy Corbyni näitel) ja Eestil tasub tõesti mõelda, kas minna kaasa Iisraeli-vastasusega või jääda lihtsalt kõrvale.

Eestile on vaja iseseisvat välispoliitikat, seda ka siis, kui oleme Euroopa Liidus ja NATO-s – on väga palju kohti, kus me peaks olema aktiivsed Brüsseli seisukohast sõltumata (Nord Stream 2) või siis olema passiivsed samuti kellestki sõltumata (Iisraeli-Palestiina konflikt).

UU