Eesti võlakirjad väikelinnade hüvanguks

maaelumaaelu

Hiljuti Riigikogu kõnepulti väisanud Eesti Panga president Ardo Hansson tunnistas, et Eesti Pank ostab praegu väärtpabereid umbes 118 miljonit euro eest kuus. Ja kuna Eesti riigil ei ole praegu oma võlakirju, ostetakse põhiliselt üleeuroopaliste institutsioonide võlakirju. Tekib küsimus, miks mitte suunata see raha Eestisse? Sama hästi võiks selle raha suunata hoopis Eesti riigi võlakirjadesse ning elavadada selle raha eest Eesti väikelinnasid ja maapiirkondasid.  Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna suunates neisse lisaraha võlakirjadest või muutes pensionifondide seadust nii, et kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi, elamufondi kaasajastamiseks,  teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.

Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil mitu võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna.
Teine võimalus on nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle katteks Rahandusministeeriumi alt vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks.

Kolmas on turupõhine lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta.
Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013) aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).
Riiki sunnib aktiivsemalt tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.

Kommentaarid