Ei poliitkomissaridele – järgmine võrdse kohtlemise volinik peab olema eemal ideoloogiast ja poliitikast

Eestis on juba kaks võrdsusvolinikku olnud poliitiliselt laetud ja ideoloogiliselt üleküllastunud, ning riigil on aeg teha lõpp sellesse ametisse vasakliberaalsete tegelaste määramisele – seda oli nii Mari-Liis Sepper kui ka on praegune volinik Liisa Pakosta, kelle ametiaeg lõpeb sügisel.

Sotsiaalministeerium kuulutas välja konkursi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kohale ning.kandidaatide taotlusi oodatakse 28. maini, vahendab BNS. Kandidaate hakkab hindama konkursikomisjon, kuhu kuuluvad sotsiaalministeeriumi, õiguskantsleri kantselei, riigikantselei ja soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esindajad. Volinik nimetatakse ametisse viieks aastaks.

Tundub, et juba hindajad ei ole objektiivsed ja erapooletud – sotsiaalministeerium on teinud rahalisi eraldisi feministlikule ühendusele Oma Tuba, mis lubab eeldada, et uus volinik ei tule mitte naisõiguslane, vaid marunaisõiguslane ehk naiste ja meeste vastandaja.

Nõuded uuele volinikule kõlavad: “Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on iseseisvalt tegutsev, sõltumatu ja erapooletu asjatundja. Volinik jälgib muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Tema amet on loodud, et aidata inimestel kaitsta oma õigusi ja hoida ära mis tahes diskrimineerimist.

Samuti seisab volinik selle eest, et ühiskonnas väärtustataks mitmekesisust, võrdset kohtlemist ning naiste ja meeste võrdsust. Vajadusel nõustab volinik valitsust ja valitsusasutusi soolise võrdõiguslikkuse küsimustes ja teeb neile ettepanekuid õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta.”

Senised volinikud pole kuidagi erapooletust säilitada suutnud, vaid nende tegevuse aluseks on olnud teatud ideoloogiad, mis on võtnud enda eesmärgiks vähemuste, naiste ja migrantide kaitse ideoloogilises ja poliitilises võtmes.

Varasema voliniku Mari-Liis Sepperi näol on tegu paandunud feministiga, kelle kohta kirjutab Vikipeedia: Sepper on üks 2003. aastal valminud feministliku esseekogumiku “Tilliga ja tillita: retsepte eesti feministidelt” toimetajatest. Sepper oli seega juba ametisse määramisel feminist – sellesse ametisse sobib aga vaid normaalne inimene, kes soovibki reaalse ebavõrdsuse ilma hüsteeria ja vastandamiseta korda ajada.

Liisa Pakosta tegevuse aluseks on olnud näiteks soolise palgalõhe tõestamine iga hinna eest, kuigi selle taga pole mitte meeste pahatahtlikkus, vaid enamasti on see teatud tingimustes nii välja kujunenud. Väidetavat ebavõrdsust mõjutavad hoopiski teised tegurid kui igalt poolt diskrimineerimist otsiv võrdsusvolinik arvab.

Pakosta on soganud ka muudes kohtades. Nii kirjutas Pakosta Äripäevas, et tüdrukute ja poiste erinev jaotamine tehnoloogiavaldkonna ainetundides olevat vale ning ta kutsus koole ja kohalikke omavalitsusi üles lõpetama mõnes põhikoolis tüdrukute ja poiste erinevat jaotamist neis tundides. Tartu Ülikooli teadlaste uuringust aga selgus, et ainult 24 protsenti tüdrukutest kaalub gümnaasiumi järel IT-eriala omandamist – nende leige huvi IT vastu saab alguse hoopiski igavast arvutiõpetuse tunnist.

Pakosta tegevuses on silma paistnud palju ideologiseeritud momente: ta on väitnud, et muistsed eestlased panid lastele teadlikult sooneutraalseid nimesid; ta väitis Postimehe otse-eetris, et Eestis on kõikidel ministeeriumitel võrdse kohtlemise seaduse järgi kohustus rahaliselt toetada võrdse kohtlemise edendamist, mille lükkas ümber isegi Delfi Faktikontroll; ta vastandas isadepäeval mehi ja naisi auküsimuses – selliseid momente on küllaga.

Milline peaks olema järgmine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik? Ta ei tohiks naiste ja meeste võrdsust segi ajada sooneutraalsusega ega vastandada diskrimineerimist otsides kahte erinevat sugu; diskrimineerimise otsimine ei tohi muutuda eesmärgiks omaette; oma töös ei tohiks ta kasutada seisukohti, mis on pärit vasakliberaalsetest ja neomarksistlikest ideoloogiatest; ta peaks rangelt kinnipidama riiklikust seadusandlusest, mitte kohandama seda ideoloogiliste ühenduste või agressiivsete vähemuste soovide järgi.

Neid soovitusi võiks palju lisada, sest senised võrdsusvolinikud pole suutnud neutraalsust säilitada, vaid on sekkunud ka poliitikasse valitsusvastastelt positsioonidelt. Parem oleks üldse selline ideoloogiline ametikoht lihtsalt kaotada ja tema ülesanded mõnele teisele institutsioonile delegeerida. Poliitkomissare demokraatlik riik ei vaja.