18.12.2019
Pärast Isamaa eemalejäämist Mart Helme toetamisest teisipäevasel umbusaldushääletusel mängitakse meedias juba vastuoludele koalitsioonis, kuid vähemalt eurokonservatiividele pole nelja (tegelikult kahe) tuule poole kappamine eriti lihtne.
Nimelt on Isamaa nii-öelda “seitsme protsendi” erakond ja sealt pole kauge tee ka “valimiskünnise-aluseni”. Erakonda saavad “parketikõlblikuna” hoida ainult isamaaliselt meelestatud eestlaste hääled valimistel. Neid hääli on aga lihtsam kätte saada praeguses koalitsioonis jätkates.
IRL-Isamaa allakäik hakkas sellest, kui Res Publica tiiva eestvedamisel mindi vasakpoolsete osalusega liberaalide valitsusse ja vajalike kompromisside raames hakati oma heakskiitu andma sotsialistlikele algatustele. Tugevalt konservatiivses valitsuses seda tegema ei pea.
Nimelt loob tõsiselt rahvuskonservatiivne EKRE koalitsioonile tugeva rahvusmeelsuse fooni ja selle taustal saab ka Isamaa ennast isamaalisena näidata (kuigi erakonna mitmete poliitikute teod sellele ei viita). Aga Urmas Reinsalu, Tõnis Lukas ja eriti Riina Solman on teinud mitmed samme, mis on suunatud rahvusriigi, keele ja kultuuri säilitamisele – EKRE kõrval ja Keskerakonna vaikival heakskiidul saab Isamaa selliseid samme ilma vastupidise ideoloogiaga sotside ja euroliberaalide vastuseisu kartmata teha.
Hoopis teistsugune oleks olukord vanas koalitsioonis Reformierakonna ja sotsidega – seal annaks kohe tunda äärmusvasakpoolsete ja euroliberaalide mõju, mis ei laseks Isamaal oma väidetavat rahvusmeelsust välja näidata. Tuletagem meelde, et ka KE-IRL-SDE valitsuse lõhkus suuresti see, et Reinsalu juhtimisel ei mindud lõpuni kaasa rändepakti heakskiiduga. Oleks isamaalased Marrakechi lepingu heaks kiitnud (sest teised partnerid olid paktiga päri), olnuks see neile koputus vastu kirstukaant, – see kajastunuks ka kevadistel valimistel. Selle, et Eesti ei pea pakti kohustuslikuks, fikseeris lõplikult EKRE-Isamaa-KE valitsus.
Kui Isamaa läheks nüüd tagasi vanasse koalitsiooni, siis hakkaks nende rahvusmeelsuse kuvandit purustama just üdini euromeelsed reformarid ja äärmusvasakpoolsed sotsid, kelle globalistlik-multikulturaalseid algatusi peaks EI kas heaks kiitma või siis läheks ta partneritega tülli, ohustades seega valitsuse püsimist. Selliste algatuste tulek alates mingitest vihakõne- ja kooseluseadustest kuni rändepaktide heakskiiduni on enam kui kindel ja Isamaa laveerimisruum oleks seal väike. Võib eeldada, et kui nad oleks rändepakti osas eelmises valitsuses järele andnud, siis täna neid enam valitsuses ja ehk ka Riigikogus enam poleks.
Kui aga rahvusmeelsed valijad hakkavad Isamaa rahvusluses kahtlema, siis võib erakonnal eesseisvatel kohalikel ja kaugematel Riigikogu valimistel haprasti minna – Vabaerakonna moodi alla viie protsendi jäämine tähendaks suurele hulgale tuntud poliitikutele katastroofilist võimupiruka juurest eemaldamist. Neil lihtsalt puudub muu nišš, kui olla kunagiste Isamaaliidu ja veelgi varasemate rahvuslaste järeltulijad.
Rahvusmeelsuse kuvandit saab Isamaa säilitada ainult praeguses valitsuses, kus nad saavad oma valijatele antud lubadusi EKRE-le toetudes täita. Sotsidele toetudes ja Kaja Kallase valitsuse olles peaksid nad lihtsalt globalistlike huntidega kaasa uluma, seda ulgu aga rahvusmeelsed eestlased enam ei taluks.