25.09.2020
NATO on Eestile vajalik, kuid Euroopa Liit kipub küll selga ronima. Pilt on illustra
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) poliitikute poolt välja käidud kaitsepoliitika on nii õigel teel, et seda on sunnitud tunnistama isegi Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov, kes kirjutab, et riigikaitsevaidlusel, mille EKRE vallandas, on tegelikult pikk ja väherõõmustav eellugu.
Teatavasti on rahandusminister Martin Helme tulnud välja plaaniga kärpida kaitseministeeriumi eelarvet, viies selle kooskõlla sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kahanemisega ja suunata Eesti kaitseväele 300 miljoni euro suurused otseinvesteeringud suurimate lünkadega valdkondadesse – õhu- ja rannakaitsesse. Nende tagamiseks kasutada ühekordset laenuraha.
Hvostov kirjutab, et Eestil ongi selles valdkonnas suured lüngad: Eesti ühiskond on ligi kaks aastakümmet kuulanud mantrat, et NATO-l on alusleping, kus on viies artikkel, mis tagab meile täieliku julgeoleku.
„EKREle tervikuna ning muidugi erakonna liikmetest endistele kõrgematele sõjaväelastele põhjustab selline võimetus südamevalu,“ kirjutab Hvostov, viidates erakonna nimekirjas olevale mitmele ohvitserile ja isegi kindralile. Ta viitab tõigale, et aegade algusest on iseseisvale kaitsevõimele olnud vasta leer, kes nimetab seda plaani ebarealistlikuks unistuseks.
Konstantin Päts andis 1937. aastal Inglismaale tellimuse kaheteistkümne hävituslennuki Spitfire ostmiseks. Tarnimise tähtaeg oli 1939. aasta. Eesti ei saanud neid lennukeid kunagi, sest alanud maailmasõjas vajasid inglased neid ise. Seetõttu polnud kaitseväel baaside lepingu eel isegi teoreetilist võimalust meie õhuruumi kaitsta. See stsenaarium võib korduda.
Kaitseministri ja kaitseväe juhataja vastuseisu EKRE algatusele peab Hvostov arusaadavaks – kaitseplaneerimine on pikk protsess, relvasüsteemide ostmiseks on vaja aega, et luua uutele relvasüsteemidele infrastruktuur, õpetada välja mehed, sobitada uued relvad riigikaitse üldpilti.
Hvostov: „EKRE kaitseekspertide seisukoht on samuti arusaadav. Nad on juhtumisi samad inimesed, kes esitasid aastaid murelikke küsimusi: mis saab, kui viienda artikli imeline võime meie julgeolekut tagada peaks tuhmuma? See ongi nüüd juhtunud, aega pikkadeks mõtisklusteks enam pole. Tuleb tegutseda, ja kohe.“