13.03.2019
Kui EKRE poliitik ütleks, et tahab patsi lüüa, siis võtaks vasakliberaal seda kohe soovina põimitud juukseid jalaga taguda. Pilt on illustratiivne.
Kuna kartellipoliitikutel ei jätku tavaliselt piisavalt argumente, siis korrutatakse ikka ja jälle mantratena üle nelja-viit Mart ja Martin Helme tuntud ütlust, mis on juba algusest saati kontekstist välja rebitud.
Nii ütles Mihhail Kõlvart: “Ma arvan, et nii mitte-eestlane kui ka lastetu 27-aastane naine – kõik on ühiskonna osad,” ja Raimond Kaljulaid oma poolt: “Üks poliitik on nimetanud lastetuid naisi “ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks” ja teine teatanud riigikogu liikmena meie liitlasvägede sõduritele – kandke vormi, kui peksa ei taha saada.”
Kaua te neid mantraid veel korrutada kavatsete? Kas neiu Kaljulaid kavatsebki ka eaka inimesena eluõhtut lõpetades viimaste sõnadena sosistada: “Aga… Martin… Helme… ütles.. ikkagi… halvasti…!”
Millised on siis need vaalad, millele on üles ehitatud EKRE-vastane retoorika? Martin Helmele omistatakse “Kui on must, näita ust!” ja jutt 27-aastasest naisest, kes pole veel lapsi saanud ja on seega kahjurlik element; Mart Helme jutt õõnespeadest; EKRE lubadus veeretada kohtunike päid ja veel mõned.
Tegu on aastatetaguste ütlemistega, mida öeldi teistsuguses õhkkonnas ja kontekstis, kuid neid nämmutatakse ikkagi edasi, asetades ütlused tänapäevasesse olukorda ja võimendades ütlust kõige räigemas võtmes. Nii ei nimetanud Mart Helme sugugi kogu neegrisugu õõnespeadeks, vaid seda õppetööks sobimatut kontingenti Kolmandast maailmast, kellega ta ise õppejõuna kokku puutus ja kellel polnud mingit põhja kõrghariduse omandamiseks.
Ka Martin Helme ei mõelnud oma otseses sõnavõtus ilmselt seda, et 27-aastast lastetut naist peaks ühiskond hukka mõistma, vaid tuletas meelde, et ühiskond ei toetu üksikutele läbi elu tormavatele “vabadele hingedele”, vaid naistel on ka roll oma abikaasade toel elu edasi viia.
Kõik need väljaütlemised on olnud ehk pisut otsekohesed, aga äraseletatavad, paraku aga on “solvunute ühiskond” neid võimendanud, poliitikud aga oma tööriistaks kujundanud. Võib vaid mõelda, milline fuuriate kamp istuks Jürgen Ligi kaelas, kui ta otsustaks oma suuvärgi juures hakata EKRE sõbraks – aga praegu on ta “oma suguharu liige” ja seega “tabu”!
Lihtsalt halenaljakas on see, kuidas pealtnäha targad poliitikud nämmutavad edasi kohtunike peade veeretamist, kujutades ihusilmas ilmselt ette verd pritsivat giljotiini, kuigi terve mõistuse olemasolu korral näeks nad pigem töölaualt pabereid kokku korjavat hundipassi saanud kohtunikku. Aga ei – tuima järjekindlusega minnakse mikrofonide ette ja kirjeldatakse, kuidas tera tungib kaela, rebestab kõõlused ja sooned ja veri pääseb valla.
Kas te, EKRE-vaenajad, arvate tõesti, et rahvas on teiesarnased lambapead, kes ei saa aru, et “päkad silma ajama” ei tähenda pöialde silma ajamist; “häda ajab härja kaevu” ei tähenda tingimata kitsas kaevus röökivat isasveist ja “lööme patsi” ei tähenda soengu peksmist? Te teate nende ütluste mõtet ka ise, aga kasutate endi loodud solvujate, lumehelveste ja lillelaste ühiskonda enda huvides ära. Meie võime veeretada ka õõnespuitu, näidata kohtunikule musta ust ja tuletada 27-aastasele naisele lihtsalt meelde, et ta pole enam 17, solvangu leiab soovija igalt poolt.
UU