10.01.2019
Keskerakonna tipptegelased ei pruugi olla halvad inimesed, kuid õiglast riiki nad Eestisse kohe kindlasti ei too.
Erakondade valimisloosungid näitavad praegusel valimiskampaania välireklaamide tippajal kõige rohkem nende sõnade ja tegude kokkusobivust (-sobimatust).
Sotsid näiteks väidavad, et “Igaüks loeb!”, kuid hoolimata nende esikomissari Ossinovski väitest, et tema aktsepteerib igat maailmavaadet isegi siis, kui see tema omale täiesti vastupidine on, teatas erakond avalikult, et ei soovi tegemist teha viiendikku eestlastest esindavat EKRE-ga – nii et igaüks siiski ei loe, vaid selleks peab ideoloogia õige olema.
Sotsidel on Eesti ühiskonnas veel mingi kandepind olemas, kuid ta pole ammugi enam see vasakpoolse maailmavaatega ja sotsiaalsetele eesmärkidele rõhuva jõukama elanikkonnakihi erakond, mis ta oli 1990. aastatel ja uue aastatuhande alguses – nüüd on elutervema sotsiaaldemokraatia lämmatanud neomarksismi sugemetega seltskond ehk siis on liigutud vasakäärmusluse suunas. Allakäik algas siis, kui 12. jaanuaril 2012 allkirjastas Vene Erakond Eestis ühinemislepingu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.
Nii ongi mõistlike ehk mõõdukate sotside asemel erakonnas troonimas rahvusriike ohtlikuks düstoopiaks pidav Ossinovski, sookvoote ja võrdõiguslikkust propageeriv Mikko, geiagendat välisministeeriumi kaudu vahendav Mikser ning paljud teised, kelle ideoloogia on pigem neomarksistlik, suunatud mitte sotsiaalse heaolu tagamisele võimalikult laiale ühiskonnaosale, vaid võitlusele naiste, seksuaalvähemuste ja migrantide õiguste eest. Mitte et võitlus naiste õiguste eest vale oleks, vaid nende teemadega pingutatakse viimse vindini üle ja asutakse ühiskonda pseudoprobleemidega lõhestama.
Valitsuse esimest viiulit mängiv Keskerakond räägib õiglasest riigist kõigile, mis on samuti ülipopulistlik, sest kõigile lihtsalt ei saa õiglane olla. Keskerakonna õiglus oli ja on täiesti provokaator Tarandi ja segregatsiooni õhutava Eesti 200 taga, kuid sellest jääb välja provokatsioone tõrjuv EKRE. Keskide õiglust näitavad ka paljud korruptsiooniskandaalid nende ridades, seisva veega tiigiks muutunud Tallinna valitsemine, rändepakti heakskiit vajaliku legitiimsuseta ja palju muud.
Ka Keskerakond pole enam see, mis oli Savisaare ajal – kuigi eestlastele üritatakse silma teha, ei saa KE vene valijata läbi, ja seetõttu ei puuduta erakond midagi, mis võiks neid riivata. Venestamisele on antud roheline tee nii slaavi tööjõu sisseveo, vene keele kasutusala laiendamise kui ka kakskeelse hariduse propageerimise läbi. Keskerakonna eesotsas tunduvad olevat eestlased, kuid Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti ja teiste vene kogukonna liidrite mõju on telgitaguselt põhjalik. Eestlaste huve KE ei esinda ja sealt pole mõtet ka eestluse toetamist oodata – eestlaste häälte püüdmiseks on keskidel 100-euro-lubadused ja tasuta ühistransport. Keskide õiglus on on pigem “справедливость”!
Reformierakonna loosung paremast tulevikust on eriti õõnes, arvestades nii nende 17 aastast võimulolekut kui ka praegust peatult tammumist Kaja Kallase juhtimisel. Ainsaks loosungiks tundub seni neil olevat aktsiiside alandamine tasemele, kuhu Rõivasel nende tõstmine pidama jäi.
Erakond Isamaa nendib, et isamaa on igavene. Kahjuks nende valitsuses olles kipub see paroodiaks muutuma – isamaalased on andnud heakskiidu kõigile sisserände piirangute leevendustele, nad ei leidnud otsustavust, patriotismi ja isamaalisust lahkuda rändepakti läbi surunud valitsusest ja räägivad endiselt avatud rahvuslusest – seda 250 miljoni liikuma asudes. Isamaa pole jagu saanud Res Publica “äraostmatust” vaimust ja kuni seal pole tagasi ERSP põhimõtted, on tegu puhta globalistliku kartellierakonnaga, kes ei arvesta Leo Kunnase hinnangut: “See, mis on hea globalistlikult, ei pruugi seda olla eesti rahva jaoks!”
Eesti 200 valimisloosung on “Positiivne alternatiiv”. Jah, aga kellele? Putinivenelastele, globalistidele, multikultuurlastele, maailmakodanikele, internatsidele, neomarksistidele – neile on provokatsioonide maailm kindlasti hea alternatiiv vastukaaluks EKRE pakutavale rahvuslusele, eestlusele, konservatiivsusele, turvalisusele ja rahvusena püsimajäämisele.
Jääbki vaid üle tõdeda, et “Eesti eest” on oma, hea ja armas, sest see väljendab veendumust, et kõike, mida rahvuskonservatiivid teevad, juhib eesti mehemeel! Seepärast on igal eestlasel, ka neil, kes seni on kartellierakondadel poolt hääletanud, mõttekas oma eelistust pikemas perspektiivis hinnata, ja anda hääl sellele jõule, kes on eesmärgiks seadnud turvalise rahvuskodu säilitamise.