28.11.2019
Kantslerite kantsler Marika Priske 2015. aastal Aasta Ettevõtja galal. Pilt on illustratiivne.
Eesti on puhas ametnike riik – seda tõestab sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske võim ja vägi, mis ei rauge, vaid aina kasvab.
Opositsioon, peavoolumeedia ja kogu liberaalne leer on tõtanud kaitsma “Tema Kõrgust Ametnikkonda”, väites, nagu oleks tegu Eestile vajalike ausate inimestega, kuid tegelikkuses kaitsevad nad bürokraatiat. Alljärgnevalt üheksa aasta tagusest loost, mis iseloomustab väga hästi ka tänast päeva.
Eesti Päevaleht kirjutas tänavu 25. novembril uhke loo: “Marika Priske kantslerite nimel: ei tasu arvata, et ametnikele on nüüd koht kätte näidatud” – selle taustal tasub meenutada üheksa aasta tagust ettevõtja Viktor Siilatsi lugu: “Marika Priske, varivalitsuse peaminister”.
Delfi arvamusloos 22. novembrist 2010 kirjutas Viktor Siilats, et riigiprokurör Triin Bergmann ja kapo uurijad on esitanud kahtlustuse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantslerile Marika Priskele, kes olla mõjutanud Maanteeametit ja riigihankekonkursil osalejaid sõlmima konkurentsi kahjustavat kokkulepet.
“Suure trummipõrinaga alanud rünnak võib aga peatselt sumbuda sohu, sest proua kantsler on omandanud aastatega sellise mõjuvõimu, mis võimaldab tal öelda: mina olengi riik,” hoiatas Siilats, lisades: “Paljud vist ei tea, et Marika Priske eestvedamisel on moodustatud varivalitsuse tunnustega ühendus, kantslerite nõukogu. Otse loomulikult juhib seda Priske ise.”
Siilats jätkab: “Niipea kui valitsus on midagi tähtsat ja Prisket või teisi kantslereid puudutavat/huvitavat otsustamas, koguneb see “varivalitsus “ ja teeb oma eelotsuse, mis siis valitsusele esitatakse. Katsugu vaid valitsus selle otsuse vastu minna! Sõnakuulmatud ministrid uputatakse aga “Jah, härra minister!” stiilis bürokraatiasse.”
Kas pole Illar Lemetti juhtumist tuttav stsenaarium?
Kantslerite nõukogu on Siilatsi sõnul omamoodi teenuste börs, kus kantslerid vastastikku teeneid osutavad.
Ta toob näite: 2008. aasta kevadel oli Marika Priskel tarvis oma asekantsleri, Eero Pärgmäe, äia huvides tekitada ja tõestada rahvusvahelise piiripunkti olemasolu kohas, kus seda piiripunkti polnud. Kiire kiri siseministeeriumi kantslerile ning juba tuligi vastus: “Austatud proua kantsler, nimetatud piiripunkt on täiesti olemas ja Eesti riigile ülimalt vajalik.” Paar kuud hiljem aga likvideeris siseministeerium selle olematu, kuid samas väga vajaliku piiripunkti ära kui mittevajaliku.
Siilats kirjutas ametnike võimust: “Riigikogu teatavasti vaid vormistab seadusi. Nende eelnõud sünnivad kantslerite alluvuses töötavate usinate ametnike arvutites. Kusjuures unustage nii osalusdemokraatia kui ka ministeeriumite kooskõlastusringid. Kantsleri poolt soovitu ilmub seaduseelnõusse vahetult enne kolmandat lugemist ja ükski tuletõrjebrigaad ei jõua seda sealt kustutada.”
Autor paljastab ka ajakirjanduse rolli: “Hiljuti kirjutas Äripäev kantsler Priske impeeriumi kokkuvarisemisest. Selle asemel, et saada aimu selle impeeriumi tegelikust suurusest, võis lugeda hoopis kellestki punases pükskostüümis majanaabrist ja kantsleri elatanud emast, kes otse loomulikult leidisid, et meie Marikale tehakse liiga.”
Siilats lõpetab: “Neid seob kas ühine armastus või ühine kuritegu,” naljatavad Marika Priske kolleegid iga kord, kui kantsler taas kord mõne oma lemmikallasutuse juhi kaitseks tuliselt välja astub. Välistades millegipärast koheselt selle esimese võimaluse. /…/Impeerium, kus demokraatliku riigi väärtused on keeratud farsiks ning kus kantsleril on absoluutne võim, materialiseerub peatselt telefonikõnes, mis kogu uurimisprotsessi seiskab. Avalikkuse põhjendatud huvile tuginedes, mõistagi.”
Loe pikemalt Delfist