Euroopa hävitab demokraatiat ja sõnavabadust ning kodanikud aitavad tapatööle rõõmsalt kaasa

Sõnavabaduse piiramine toob alati võimule just sellised tegelased.

Euroopa Liit ja Lääs üldisemas plaanis loovad totalitaarset ühiskonda ja selle üheks näiteks on sõnavabaduse järsk piiramine.

1. aprillist hakkas Facebook piirama “valget rahvuslust”, Youtube on asunud kõrvaldama “ebasobivaid” videosid, sealhulgas ka Objektiivi omi ning eile kirjutasid Uued Uudised sellest, kuidas Twitter konservatiivide säutse kõrvaldab, kuid vasakpoolsete vihaõhutustel õitseda laseb. Löök on praegu suunatud just konservatiivide pihta, sest nemad näevad neid neomarksistlikke mänge läbi.

Sel nädalal avaldatud uuring näitas, et olulisuselt teisel kohal julgeolekuohtude seas olevat valeuudiste levik, mis on väga või küllaltki tõenäoline 71 protsendi küsitletute arvates. Mullu oktoobris arvas nii 65 protsenti. Siit tekib kohe küsimus – kes hindab neid valeuudisteks? Praegu tundub, et ainsateks “õigeteks” uudisteks peetakse liberaalide kontrolli all oleva meedia levitatud sõnumeid, mis tähendab otseselt ühe ideoloogia ainutõde.

Ükski totalitarismi kalduv võimusüsteem ei hakka sõnavabadust piirama avameelse ülestunnistusega, et rahval ei tohi lasta liiga palju möliseda – sellest tõuseb kohe vihane protest. Sestap varjatakse invisitsioon mingi õilsa eesmärgi taha ning Läänes on selleks võetud nn vihakõned ja libauudised.

Mis võiks inimesi veel rohkem panna demokraatiat unustama, kui mitte võitlus “õige asja eest” – vihakõnesid peavad halvad inimesed, seega peab nende suu tõesti sulgema! Paraku on neid, kes pahatahtlikkusest teisi mõnitavad ja solvavad, vaid üliväike seltskond, ja vihakõnede summutamist kasutatakse peamiselt poliitiliste vastaste suu sulgemiseks.

Inimesed aga lähevad selle “püha üritusega” kaasa, eriti just elu poolt rikkumata õilsad noored, seda enam, et suuremat osa inimestest sõnavabaduse piiramine tegelikult ei puudutagi – nad ei võta avalikkuse ees sõna. Lahkelt lubatakse ka repressioone rakendada ja muidki kruvisid kinni keerata. Varsti aga märgatakse, et paljudest teemadest ei saa enam rääkida, seltskondades välditakse neid, ilmunud on “ainsad tõed”, ja kui räägid seda, mida mõtled, langeb su peale seaduse raske rusikas – kõik see on meil juba olemas.

Kui algul ollakse nõus sellega, et inimesed saavad ränki karistusi suu pruukimise eest, siis varsti tuleb kellegi kaebuse peale endalegi nätakas, ja siis mõtleb inimene “ju ma tegin tõesti midagi valesti”, märkatamata, et ta kasutas demokraatlikku sõnavabadust, mis on talt nüüd ära võetud. Muide, kogu sellist totalitarismi saadab pealekaebamiste laine, mida on Eestis juba märgata sotsiaalmeediakanalites.

Kõigest sellest poleks mõtet rääkidagi, sest see stsenaarium on kümneid kordi juba läbi mängitud ning alati veriste totalitaarsete režiimide kehtestamisega lõppenud – ja ikkagi läheb see uuesti edukalt läbi. Stalini ajal tehti seda kõike revolutsiooni päästmiseks, Hitleri puhul aaria rassi huvides, kusjuures füürer kasutas ära veel vasakliberaalse Weimari vabariigi karmi vihakõneseadust.

Muide, sõnavabaduse piiramist õigustatakse ka sellega, et see aitavat uute diktaatorite esilekerkimist vältida – kuigi seda aitab just demokraatia õitseng, mitte selle piiramine. Igasugune piirang on juba demokraatiast kaugenemine.

Sõnavabaduse piiramiseks kasutatakse neomarksismi poolt kaaperdatud Lääne liberaalses ühiskonnas konfliktide tahtlikku tekitamist, et kired lõkkele puhuda ja rahvale näidata, et suukorvistamist on väga vaja. Üks võimalus selleks on massiimmigratsioon, kus erinevate kultuuride kokkupõrked on juba olmetasandil paratamatud, ärritatud inimeste suust kõlavad vihased sõnad, solvang tehakse vastase välimusest lähtuvalt (see on lihtsaim võimalus), ja põhjus vihakõnede vastu võitlemiseks ongi käes.

Eestis käib kogu see neomarksistlik tants juba täie hooga – võõraviha ja rassismi otsitakse maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste keskelt. Praegu on seda raske leida, sest eestlane ei ärritu lihtsalt, sestap kutsutakse appi Florian, Mary ja Ažhar, ning provotseeritakse üheskoos. Sotsid ja reformierakondlased tormavad suurde Euroopasse, et rääkida, kui vastik natsiriik siin on – ehk avaldavad Brüsseli isandad survet.

Praegu käiv totaalne suukorvistamine, mis on haaranud kõik sotsiaalmeediakanalid, pole ühestki otsast normaalne, kuid inimesed on viidud tasemele, kus kõik arvavad, et seda ongi vaja, märkamata, et ei kannata  mitte vihakõnelejad, vaid ennekõike VABA SÕNA. Ühel hetkel ärkame “Näljamängude” ühiskonnas, kus lihtinimesed elavad tsoonides, eliit Kapitooliumis ja impeeriumi valitsetakse ilusate sõnade taha peidetud kurjusega.

Praegu on veel võimalik demokraatia eest võidelda, selleks aga tuleb läbi näha Lääne ühiskonda peidetud totalitarismi alged – üheks selliseks on neomarksistide levitatav nõue kehtestada vihakõneseadused.

Kommentaarid