Evelin Poolamets: avalik kiri Virve Osilale

Evelin Poolamets on üks aktiivsemaid naisi rahvuskonservatiivide ridades.

Üks rahvuskonservatiivist eesti naine, ema ja oma rahva eest võitleja Evelin Poolamets postitas vana aasta viimasel päeval sotsiaalmeediasse ühe pöördumise ja et see adressaadi ning kogu rahvani jõuaks, vahendavad Uued Uudised tema sõnumi.

“Öeldakse, et vana aasta asjad tuleb ära õiendada vana aasta sees. Postitan siia oma avaliku kirja Virve Osilale, mida Põhjarannik ei soostunud avaldama. Kirjutasin selle avaliku kirja vastulausena Virve Osila artiklile, milles öeldi EKRE ja ekrekate kohta nii krõbedaid sõnu, et vaevu jäädi sündsuse piiridesse.

Avalik kiri Virve Osilale:

Tere pr. Virve Osila!

Ma olen olnud Teie luuletuste suur austaja. Olen alati nautinud Teie artikleid, mis on oma kauni lauseehituse ja rikkaliku sõnakasutusega nagu kirjanduslikud teosed. Aga kui ma lugesin Teie viimast artiklit „Murekõne minu moodi“, tekitas see minus suurt jahmatust. Te süüdistate mind kui EKRE liiget kohutavates asjades ja annate mängleva kergusega hävitavaid hinnanguid.

Te kirjutate enda kohta, et „poliitikast teate sama vähe kui siga pühapäevast“. Mõtlesin, et kui Te teaksite minust ja poliitikast rohkem, ehk ei oleks Te siis nii kergekäeline oma hinnangutes.

Räägin paari sõnaga endast. Olen kahe lapse ema, mul on kaks kõrgharidust – üks neist omandatud Tartu Ülikoolis, teine Eesti Kunstiakadeemias. Koos abikaasaga taastame Kulina vana mõisahoonet, kus asus pikka aega kool. Enamus töid teeme oma kätega. Korraldame üritusi kogukonnale ja lastele. Meil on neli hobust ning aitame säilitada hobustega seotud pärimuskultuuri. Anname oma panuse, et hoitaks ajalugu, arhitektuuri ja meie külad ei jääks tühjaks.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitusin seetõttu, et see on ainus erakond, mis seisab rahvusriigi säilimise eest. Eesti on ainus maalapike maailmas, kus saavad edeneda eesti rahvus ja kultuur. Ma tahan, et mu lapsed saaksid elada turvalises ühiskonnas.

Vaadake, mis toimub Lääne- ja Põhja-Euroopas, samuti meie naabruses – Soomes ja Rootsis. Igapäevaselt võime lugeda, kuidas kaugelt Araabiast ja Aafrikast pärit migrandid on pannud toime kohutavaid kuritegusid: Kölnis rünnanud tuhandeid naisi, tapnud sadu inimesi rekkaga rahva hulka sõites, grupivägistanud kümneid lapsi ning õhku lasknud metrooronge. Meenutan Teile, et Turu kesklinnas lõikas migrant „allah akbar“ karjudes kõri läbi lapsevankrit lükanud naisel.

Nendele õudsatele kuritegudele vaatamata andsid meie valitsusjuhid heakskiidu ÜRO rändelepingule, mis kohustab Eesti riiki sisuliselt laskma sisse kõik migrandid, kes seda soovivad. Õiguslikud piirangud on selle lepinguga vähendatud miinimumini.

Eesti riik peab pakkuma migrantidele täies mahus kõiki teenuseid, mida ta ei saa lubada oma inimestelegi – täielikku arstiabi olukorras, kus meil endil on 100 000 ravikindlustuseta inimest. Peame teenindama migrante nende omas keeles (muide, Aafrikas on sadu dialekte, kes üksteisest aru ei saa), võimaldama neile tasuta keelõpet, elamispinda ja kõiki muid sotsiaalseid hüvesid.

Eesti on väike ja mitte eriti jõukas riik. Tihti ei jätku meil politseid omade huligaanide ohjamiseks, elutähtsaid aparaate lastele ostame jõuluannetuste eest, paljud inimesed elavad allpool toimetulekupiiri jne. Vinni vallas, Rohu külas lülitati lasterikkal perel elekter välja. Küünlavalgel elades polnud õnnetus kaugel – hukkus ema ja kaks last.

Mõelge, kas sellisel puhul on eetiline kinkida kortereid ja ettevõtlustoetusi islamimaadest tulnud desertööridele, kes ei põgene niivõrd sõja, kui kohustuse eest oma kodumaad kaitsta? Pole vahet, kas neid on 500 või rohkem, sest see on üdini ebaaus eluaeg Eestis tööd rüganud inimeste suhtes.

Ülekohus ei seisa kotis ja on täiesti arusaadav, miks inimesed hakkavad meelt avaldama. See, mis toimus 26. novembri EKRE meeleavaldusel ja pani Teie sõbranna pisaraid valama, vajab selgitamist. Jah, tõepoolest väänas eurosaadik Indrek Tarand väevõimuga Martin Helme käest mikrofoni ja keeldus seda tagasi andmast. Tema sõnavõtt algas täiest kõrist mikrofoni röökimisega ning sõnumiks oli: „Ohhohhoooo“. Kui Riigikogu liikmed ja korraldajad temalt mikrofoni kätte püüdsid saada ei tahtnud ta seda tagasi anda, kuid lõpuks libises käsi lahti ja saadikuhärra pudenes inertsist istuli.

Ebaväärikale käitumisele järgnes vastav kohtlemine – turvamees lükkas õigusrikkujat enda ees mitukümmend meetrit, kuni politseinikeni. Tarand ainult irvitas ja lohistas jalgu järele. Ärge unustage, et saadik pani toime kaks kriminaalkuritegu – takistas karistusseadustiku paragrahv 158 järgi avalikku koosolekut ja pani toime mikrofonivarguse.

Tarandi juhtum on võrreldav olukorraga, kui keegi varastab puupüsti täis trammis käekoti – rüselus on seda suurem, mida suuremat vastupanu pätt osutab. Kui lõpuks käekott tagasi saadakse ja pätt trammist välja kupatatakse, jätkub sõit sama rahumeelselt, kui oli alanud. Nii oli ka kõnealuse meeleavaldusega. Ajakirjanduses ülespuhutud pealkirjad moonutavad tõde, sest meediat huvitab konflikt – see müüb ja toob raha sisse.

Veelgi markantsem oli 9. detsembril samasisulisel meeleavaldusel toimunu. Välismaise päritoluga mees rammis lapsekäruga, kus oli sees kaheaastane laps, meeleavaldusele tulnud inimesi, sõimates neid fašistideks. Meest ei huvitanud, et laps võib kärust kukkuda ja viga saada, vaid soovis sarnaselt Tarandile meeleavaldajaid provotseerida – eesmärk pühitseb abinõu. Kas tõesti ka siis, kui seatakse ohtu oma lapse tervis?!

Ma väga loodan, et mu kiri aitab Teil praegust poliitikat paremini mõista ja ka seda, et Teie artikkel võib demoniseerida tublisid inimesi.  Te muidugi ei pruugi mind uskuda, sest olen ikkagi EKRE liige ja kandideerin nendel valimistel Ida-Virumaal Riigikokku. Aga usaldage ometi oma rahvast. Te ju teate kui kannatlik, rahumeelne ja alalhoidlik on eestlane. Väga ülekohtune on võrrelda oma rahvast interrindega.

Eestlane teeb revolutsiooni lauldes ja ka Riigikogu esisel väljakul olid enamuses laulvas revolutsioonis osalenud inimesed, kelle meeleavalduse kõrghetk oli isamaalise laulu laulmine. Te kirjutate, et olete kurjuse ees kaitsetu. Üksi oleme me kõik kurjuse ees kaitsetud, seepärast peamegi ühte hoidma. Eriti siis, kui peame kaitsma oma riiki ja rahvast.”

Rahulikku pühadeaega soovides Evelin Poolamets (ekrelane)

Kommentaarid