05.08.2020
Louis Freeh (vasakul)
Ajakirjanik Andres Raid avaldab seekord Postimehele kiitust – toodi ju ära Louis Freeh` intervjuu ilmselt lõikamata kujul ja teiseks selle eest, et seda oli kutsutud tegema Marica Lillemets, keda õigustatult ka Freeh ise komplimendiga professionaalsuse puhul õnnistas. Intervjuu ja mõlemad esinejad võisid väga meeldida või olla üdini vastikud, kuid vaieldamatult oli tegu profiliigaga. Mida Freeh meile otse ekraanilt ütles?
Freeh vaatas läbi kõik Prevezoni kohtuasja kohtudokumendid, ekspertarvamused ja klientide arveldusprotokollid ja veendus, et 1,9 miljoni dollari väärtuses rahalised vahendid, mille suhtes kehtivad USAs 2013. aasta tsiviilõiguslikud konfiskeerimisaktid, ei tulnud kunagi läbi Danske Bank Eesti kontori. „Seal polnud mainitud üldse ühtegi põhjala panka!“
Tegelikult tulid 1,9 miljoni dollari suurused Prevezoni fondi summad Venemaalt, kuid kahe Moldova ja Leedu panga kaudu . Seega on kogu hüsteeria Danske Banki kaudu pestud Prevezoni raha kohta faktiliselt vale. Ta pole Prevezoni 2017. aastal esindanud, seda pole teinud tema kolleegid, mingit rahalist ega muud lepingulist suhet pole lihtsalt olemas – seda kinnitavad dokumendid, mida sealmaal vägagi täpselt täidetakse. Mis meil siis on?! Ühelt poolt dokumendid, et ei ole, teisalt Jürgen Ligi meeskonna ja ajakirjanduse jonnakas – on küll! Seegi ju kahtlane – Freeh vahetas miskipärast positsiooni kah, meil jäi asi kõlama otsekui ajakirjanduse töövõit – tänu meie paljastustele hakkas tõmblema ja laskis jalga…
USAs pisut enam ringikäinuna ja erinevates koridorides kõndinuna võib küll kinnitada, et meil ei saada siiski aru, mis liigas mäng käib, meil on harjutud Kopli Minevikuga, muus maailmas Real Madridiga, ei midagi isiklikku. Jürgen Ligi mainisin vaid seetõttu, et temalt pärineb ju lennukas fraas – „Ta (L. Freeh) ei pese oma nime enam kunagi puhtaks!“.
Kas ta tõesti arvab, et tema (Jürgen Ligi) poolt lendu lastud pahn jääbki kellelegi kuskil külge?! Ja et kohe jäädavalt?
Peale kõige muu on Eestil 1998.aastast leping USA-ga mis teeb võimalike kompensatsioonide jagamise igati seaduslikuks ja loomulikuks riikide, kes osutavad uurimisel kaasabi, seda praktikat on USA ka juba varem rakendanud.
Veelkord – seega huvide konflikti ei ole. Tuletame taas meelde, et advokatuuri eetikakood (analoogne regulatsioon on ka rahvusvahelisel advokaatide kogul ja ka USA advokaatidel) ütleb, et „Advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga“ (§ 4 lg 6) ja „Huvide konflikt. Advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg. 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks“ (§ 13 lg 1).
Eetikakoodeksi kommenteeritud väljaande leiab: „Mõiste “sama asi” seostub ennekõike konkreetse asja, mitte sellega seotud isikutega.“
Puust ja punaseks – meie vaadeldavas ja kõnealuses juhtumis pole osalistest aga keegi kedagi esindanud!
Millegi pärast tundub, et mingis endast lugupidavas ühiskonnas või riigis oleks asi nagu ammendatud, asjatult loobitud süüdistuste autorid peaksid korra maha istuma ja kaaluma – mis valesti laks ja miks?! Siin asjad nii lihtsalt vast ei käi, küllap mõeldakse nüüd midagi uut välja. Hakkaks äkki kinni Freeh` lausest, eriti selle rebitud lõpust: „… ja kui peakski ilmnema, et kompensatsiooni ei saa või on see väike…“?! Seda saaks ju interpreteerida vabalt nii, unustades kogu muu jutu ja konteksti – „Freeh ütles otse, et võib-olla ei saagi mingit kompensatsiooni…“ – näis, millega üllatatakse.
Äkki vaataks hoopis seda, kuis juba 2009. aastal meie jõuorganid andsid teada võimalikust rahapesust Eestis, äkki vaataks kohtuprotsessi, mille süüdistusakt pärineb 31.12.2012 ja mis seisnes taas rahapesus ja mis millegipärast millenigi ei viinudki või meenutaks Lavly Perlingu mõne aja tagust ütlust rahapesu-uurimise mittevajalikkuse kohta, kuna see olevat „keeruline“ või sedagi, et Vene võimuorganid pöördusid õigusabi palvega korduvalt eesti riigi poole seoses Venemaa riigikassast varastatud rahade võimaliku pesuga siinsetes pankades ja millele järgnes vaikus. Ja palju muudki.
Andres Raid