05.05.2020
Koos kliimahüsteerik Greta Thunbergiga poseerivad ÜRO peasekretär Antonio Guterres, Austria president Alexander Van der Bellen ning poliitaktivist ja näitleja Arnold Schwarzenegger.
Lauri Vahtre kirjutab taas EPL-is ühe asjaliku arvamuse sellest, kuidas eluks ajaks nooreks jääv inimene tekitab kõhedust. Täpsemini on jutt sellest, kuidas soliidses eas inimesed üritavad nooruslikuna näida, kuid see kukub haledalt välja, kui “soliidselt halli kesta all keksib edev poisiklutt või alp piigakene.”
Lauri Vahtre räägib oma kirjutises ka “neist vanakestest, kes konstrueerivad Greta Thunbergist 21. sajandi Jeanne d’Arci, otsekui lootes, et midagi Greta noorusest hakkab neilegi külge ja tekitab noortes imetlust.”
Just see oli pilt, mis jäi meelde, kui Thunberg käis maailmaorganisatsioonides oma hirmu- ja süüdistuskõnesid esitamas – soliidses eas, 1960-1970. aastate kultuuri- ja seksirevolutsioonide vasakliberaalsed veteranid, kes nüüd on kõrgetel kohtadel ÜRO-s, EL-is ja teab mis ühendustes veel, tõusid püsti ja aplodeerisid plikakesele, kes tegelikust elust ja reaalsusest midagi jaga.
Tegu oli suurejoonelise “pakazuhhaga”, kus vanad inimesed jagasid võltsi tunnustustust hüsteeriale, teades, et “nüüd ja kohe”-kliimameetmed tööle ei hakka. Ja vastus tuli ruttu – varsti süüdistas Thunberg maailma liidreid, et hoolimata lubadustest, ei võetud ei Davosi kohtumisel, Euroopa Liidu eelarvekõnelustel ega mujalgi ette midagi sedavõrd radikaalset, nagu tema ootas.
Asi oli lihtne: “vanakesed” mõistsid, et ei saa küll noore ja kuulsaks vorbitud hüsteeriku survele avalikult vastu seista, kuid ei saa ka maailma hukka lasta, kui radikaalsed lammutajad majanduse kallale tapatööle lasta, sestap olid nad näo ees pugejalikud, selja taga aga jätkasid endist viisi. Või vähemalt mitte sedavõrd ennasthävitavalt, nagu Thunberg soovitas.
Vahtre nendib, et vanad üldjuhul on alalhoidlikud ja noored soovivad muutusi, kuid see ongi maailma kõige loomulikum olukord, ja vanakesed, kes tükivad noorte kampa, et tavavanakestele võidukalt otsa vaadata (mina olen noortepärane, aga sina?), on lihtsalt kergatsid.
Lauri Vahtre täpsustab, et sama ebaloomulik on vanakeste suust kuulda iganenud stereotüüpide juttu ning nõudmist, et nüüd tuleb tingimata teha teisiti, nii, nagu dikteerib omaenda voolusängis kulgev uusmood: inimõigused, multikulti, naiste ahistamine, rassism, lastest loobumine inimkonna päästmise nimel, aga ka kõlblusnormid, arhitektuur, isegi meditsiin. Kes on märganud, siis ka neid “uusväärtusi” veavad “nooruslikult” poliitikasse needsamad soliidses eas mehed, keda ennast kiputakse keskkooli ajal kooliõe põlve silitamise pärast risti lööma.
Presidendivalimiste kampaanias käigus ahistamisskandaali sattunud USA demokraatide kandidaat Joe Biden kuulutas 2018. aastal, kui arutusel oli ülemkohtu kohtunikuks kandideerinud Brett Kavanaugh naisteahistamissüüdistus, valju häälega: „Me peame uskuma, et kõik naise öeldu on tõsi, hoolimata sellest, et ta võib olla mõne asja unustanud mainida või faktides eksinud.“ Nüüd, kui teda ennast ahistamises süüdistatakse, on Biden muutnud tooni ja palub naise jutt tähelepanuta jätta: kus on faktid? (ÕL, 1. mai) Lisaks teatab Biden endiselt, et naiste ahistamise vastu võitlemine olevat tema elu prioriteet.
Samas kontekstis on Vahtre sõnul käimas ka jutud massist eristumisest, seejuures massidele tehtavate reeglite heakskiidu taustal, samuti puudutab autor kultuurivaldkonda, kus jätkub soov eristuda midagi skandaalset ja paljastavat tehes – kõik see on olemuselt lame ja mõttetu, kuid leiab toetust tänu vanakestele, kes ei suuda olla soliidsed konservatiivid, vaid tahavad rumalustele kaasa kiites noored olla.
Eestis meenub sellistest inimestest kohe sots Eiki Nestor, kelle noorusaeg jäi hipiaastatesse ja kes on siiani sama hingelaadiga, kirjutades kahe käega alla kõigile multikultilollustele alates kooseluseadusest ja lõpetades üleilmastumisega.
Sama teed läheb EPL-i vasakäärmuslik ajakirjanik Krister Paris, kes kirjutas kunagi: “Jah, vanad pässid, kartke. Sest veel enne, kui nad võimule tulevad, hakkavad nad esitama väga valusaid küsimusi. See, et nad veel vastuseid ei tea, polegi tähtis. Nii nagu pole väga oluline paratamatus, et vananedes asendub nooruslik revolutsiooniõhin leebe mugavusega. Suur lammutustöö koputab uksele.”
Selles ütluses on kaks momenti: esiteks, Parise “vanad pässid” tõesti vist kardavad, et nad hüsteerikuga kaasa laulavad, ja teiseks: ka ajakirjanikust endast on saamas keskealine vana päss, sest paanitseva kliimalauliku radikaalseid samme kiites tahab temagi olla nendega samas paadis, hoolimata selle tugevast lekkimisest.
Lauri Vahtre aga tuletas soliidses eas poliitikutele meelde, et kaasa võib minna noorte asjalike ideede, kuid mitte nende rumalustega, millest noorusiga kubiseb.