Härrassots Vakrale: rahvuskonservatiividele on esmatähtis omariikluse, eesti keele ja kultuuri kaitsmine

Sotside jutud näevad välja tühja mullina ja ongi seda, sest nende taga pole muud kui marksistlik sõnavaht.

Härrassots Rainer Vakra kritiseerib EKRE-t, nagu suhtuks see erakond halvasti keskkonnaprobleemidesse, ning kiidab samas taevani Rail Balticut.

Pole vist mõtet emotsioonidel kõnelevale populistile meelde tuletada üdini vigast Ernst & Youngi tasuvusuuringut, kus isegi linnavahelisi kaugusi oli ekslikult mitmekordseks paisutatud; ei ole mõtet võimendada tema juttu ökoduktidest, kui trass sõna otseses mõttes lõikab läbi nii maastiku veerežiimi kui ka loomade liikumisteed; ei ole mõtet üle rääkida, et Rail Balticust ei kujune täiendav mugavus Sakust Tallinnasse tööle sõitjale, sest see on mõeldud rahvusvahelisele rongiliiklusele, ja nii edasi.

Täiesti õige aga on Vakra väide, et EKRE-le on võitlus keskkonna eest viienda järgu küsimus – kuigi keskkonnahoisut hoolivad ka rahvuskonservatiivid. Erinevalt sotsidest, kelle kasuks töötab nii tugevnev massiimmigratsioon kui ka pealesurutavad multikultuursus ja globalism, on EKRE-l esikohal suveräänse rahvusriigi ning eesti keele ja kultuuri säilitamine!

Ükski sots ei saa aru, et Eestimaa looduse säilitamiseks on vaja ennekõike säilitada omariiklus ja eesti rahvas, kellele see on ainus koht maailmas, kus saab emakeelt rääkida ja kus see on kaitstud.

Kui Eesti rahvastik on kord välja vahetatud, eestlased siit lahkunud või rahvusena hääbunud, siis on ka keskkonnahoiul lõpp, sest võõrastele pole meie rabadel, metsadel, allikatel, jugadel, mererannal ja muul loodusel sellist emotsionalset ja hingelist väärtust, nagu meil endil.

Kui pole Eesti rahvast, siis pole ka enam mingit tähtsust, kas Virumaast saab üks suur põlevkivi-, fosforiidi- ja muldmetallide kaevandus, mille sisu Rail Balticut pidi ära viiakse; pole tähtsust, kas Eesti metsades pingutatakse lageraidega üle või mitte;  pole tähtsust ei Tuhala nõiakaevul ega hõberemmelgal – kui eesti keel Läänemeres enam ei kõla, siis on ka keskkonnahoid slaavlaste, neegrite ja araablaste probleem.

Täpselt sama võib öelda kõigi muude Eesti rahvaga hetkel seonduvate rõõmude ja murede kohta: kui eestlasi enam pole või on seda ainult purssivad Kaljulaidi neegrid ja ukrainlased, siis ei ole mingit tähtsust, kas Estonia on EL-i e-europrovints või mitte; ei ole oluline kui jõukalt elavad siin immigrandid; täiesti suva on see, kas me oleme ÜRO Julgeolekunõukogu liige jne.

Kaitstud Eesti loodus, e-riik, jõukus ja kõik muu positiivne on tähtis ainult siis, kui Eesti rahvas on alles, tema keel, kultuur ja rahvusriik on kaitstud. Seepärast ongi rahvuskonservatiividel kõige tähtsam eesti rahva säilimine ja riigi suveräänsuse kaitsmine, mis hetkel on ülitugeva surve all; sellele järgnevad riburada ka eestlasi kodumaal hoidev ja korras rahvuslik majandus (ka põlevkivil põhinev energeetika kui hetkel ainuvõimalik julgeolekutagatis), ning edasi tulevad muud teemad, ka keskkonnahoid.

EKRE programmis on tähtsal kohal ka keskkonnateemad ja loodust hoiavad rahvuskonservatiivid täpselt samamoodi, nagu iga eestlane, kuid hetkel on tõsiseimaks küsimuseks siiski iseenda kui rahvuse ellu jäämine. Multikultisotsile pole see mõistagi oluline, tema võib ka koos neegriga “environmental protection”-i teha, rahvuskonservatiividel on esikohal siiski eestlastena püsimine.