Helle-Moonika Helme: laristav valitsus parkis oma rahakotti sada miljonit “pimedat” raha

Lisaeelarve arutelul kõnega esinenud EKRE saadik Helle-Moonika Helme ütles, et Eestil on võetud suuri rahalisi kohustusi, aga suur osa sellest rahast on n-ö pime raha, mille tegelikku kasutegurit ega sihipärast kasutamist ei näe ühiskond ei praegu ega ka tulevikus.

“Ma tsiteeriksin alustuseks rahandusministrit, kellele seesama riigi toetust saanud Eesti Ekspress on oma sõnumite edastamiseks lehepinda võimaldanud, kus on kirjas, et laenurahaga katta jooksvaid kulutusi, palku ja toetusi oleks Pentus-Rosimannuse sõnul arusaamatu ja valijad karistaksid sellist laristamist.

Jah, oma inimeste toetuseks laenu võtta kas või laste ja perede toetamiseks sel üliraskele ajal ja sügavas kriisis, kuhu oleme tüürimas riigina, see oleks reformierakondlaste meelest laristamine. Aga immigrantide, sotsiaal-, meditsiini-, haridus- ja eluasemetoetustele laenu võtta, see pole mingi probleem, nagu lisaeelarvest nähtub. Ma tõesti loodan, et valijad sellist laristamist, sadade miljonite laenuraha laristamist tõepoolest ka karistavad, nagu rahandusminister etteruttavalt öelnud on.

See on lisaeelarve, kus Eestil on võetud suuri rahalisi kohustusi, aga suur osa sellest rahast on n-ö pime raha, mille tegelikku kasutegurit ega sihipärast kasutamist me ei näe ei praegu ega ka tulevikus. Meie erakond ja ka teised opositsioonierakonnad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et valitsuse ülesanne keerulises olukorras pole külvata laias kaares lennukilt raha võõraste hakkamasaamiseks, vaid eelkõige on iga valitsuse ülesanne hoolitseda oma inimeste toimetuleku eest. Ja seda just kõigis neist kriisidest, mis meid vältimatult ees ootavad. Aga ei, oma inimeste aitamiseks valitsus raha ei leia.

Peaminister on lubanud kogunisti tagasi astuda, kui Eesti peresid ja lapsi toetab eelnõu läbi peaks minema. Täiesti ennekuulmatu! Naine ja väidetav empaat peaminister Kaja Kallas ei leia endas hoolimist naiste ja laste osas perede toetamise osas. Küll aga võtab ta Eestile sadade miljonite eurode eest kõikvõimalikke rahvusvahelisi ja Eestile selgelt üle jõu käivaid kohustusi Ukraina sõja ning rohepöördega seoses ning on võtnud Eesti maksumaksja turjale kordi ja kordi rohkem sõjapõgenikke, kui meist palju suuremad ja rikkamad riigid seda on teinud või kavatsevad teha. Ma isegi julgen siinkohal väita, et kogu see kuulsus ja õlale patsutamine ja tema isiku intervjuud, need on ta häbematult kinni maksnud sellesama Eesti maksumaksja rahaga, olles kõiges igal pool esimene, kõige innukam, kõige suurem panustaja, seega paistnud loomulikult silma. Aga praktiliselt on ta oma tuntuse ja kuulsuse ostnud meie kõigi rahaga.

Aga tagasi tulles lisaeelarve juurde. Mida me oleme siin nii peaministri kui teiste valitsusliikmete suust kuulnud? See on riigikaitse eelnõu, see on sõjaaja eelnõu. Tegelikult ju ei ole, puhas vale. Tegelikkuses läheb konkreetse ja otsese kaitsevõimekuse tugevdamise peale sõjalisele riigikaitsele sellest 803 miljonist vaid 15,66 miljonit. Sisejulgeolekule eraldatud rahast läheb lõviosa Ukraina sõjapõgenike teenindamiseks. Vaid 26,7 miljonit jääb elanikkonna kaitseks, evakuatsiooni ja varjumise korraldamiseks ja häiresüsteemide arendamiseks.

Küll aga pargib valitsus enda rahakotti ehk valitsuse reservi 100 miljonit, mida nad saavad oma suva ja äranägemise järgi hiljem kulutada, ilma et peaks sellest üldse kellelegi aru andma. Haridusse suunatakse 70 millegagi miljonit ja põhiosas läheb see kõik ukrainlaste lasteaia- ja koolikohtade kinnimaksmiseks.

Kusjuures ma küsisin komisjonis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise arutelul minister Kersnalt, mida selle rahaga konkreetselt tehakse, näiteks laste keeleõppe osas. Siis ta rääkis midagi suvelaagrite organiseerimisest Ukraina lastele, ehk tegelikult pudistatakse suur hulk miljoneid suvalistele MTÜ-dele ja lastelaagrite korraldajatele lihtsalt suviseks lastehoiuks laiali. Juba olla avatud taotlusvoorud laadis “Tulge kõik!” ja üleüldse pidid need laagrid olema Eesti ja Ukraina lastele koos. Ma siis küsisin, et kas tõesti ka Eesti pered saavad nüüd sellel suvel nende valitsuse antavate miljonite eest oma lapsi tasuta laagritesse paigutada, sest ukrainlastele on ju teatavasti kõik tasuta. Siis vastas Kersna, et neil on siiski väike osalustasu, nii umbes 10 eurot või nii. Ei teagi, kas nutta või naerda. Aga fakt on, et suur hulk raha, mis on kõigele lisaks ka veel laenuraha, jagatakse lihtsalt suhteliselt suvaliselt laiali.

Minister Kersna tehtud hanketa ostetud testitehingutest, mis läksid maksma üle kaheksa miljoni ja mille ostmisel rikuti ülisuurelt mitut seadust, kuid mille osas ei kriminaalpolitsei, prokuratuur ja kapo ei kuule ega näe jätkuvalt midagi, mille nad osas on kollektiivselt pimedad ja kurdid, sellest oleme juba kuulnud. Aga praeguse lisaeelarvega miljoneid ja miljoneid laiali jagada suvistele lastelaagritele, ka see on üsna põnev finantstegevus, mille osas peaks juba ette teatud organid olema väga tähelepanelikult ja kikivarvul jälgima kas kusagil võib-olla mingit huvide konflikti ja omadele raha jagamist. Kas aga on seda tähelepanu? Ei, sest meil on ju puutumatute erakond, kellele kõik on lubatud.

Tulles tagasi veel kord nende testide juurde, hämmastav oli kuulda, kuidas peaminister õigustas haridusministri teguviisi. Ta ütles: aga meil oli ju kriis, tegutseda tuli kiirelt, meil oli ju sõja aeg. Jah, te kuulsite õigesti. Täpselt nii ta ütles: “Meil oli sõjaaeg.” Mis sõja aeg? Aa, meil oli sõda viirusega ja tema isiklikult andis Liina Kersnale loa neid teste osta ja sellega seadust rikkuda. Lihtsalt hämmastav. Aga mis sõtta puutub, siis minu teada kehtivad isegi sõjaajal seadused. Aga meil ei olnud sõda, ei ole ka praegu, kuigi kuuleme seoses suurte rahade jagamisega ikka täpselt sedasama retoorikat.

Nüüd võib ja nii võib, sest meil on sõjaaeg, meil on sõjaaja eelarve ja ärge üldse küsige midagi ega kritiseerige midagi, sest siis te olete ju … Jube mugav on enda barrikadeerida koos suure rahakotiga sellise retoorika taha. Muidugi. Aga ega inimesed ei ole pimedad, inimesed pole ka rumalad, nad küsivad ikka küsimusi ja osundavad asjaoludele, isegi kui mõnest asjast peaaegu et on juba keelatud rääkida.

Ja kui tuleb sügis, kui tuleb talv; kui ülikoolide rektorid ei kirjuta alla halduslepingutele, sest valitsus keeldub neile lisaraha andmast; kui inimesed ei jõua kütta oma elamisi, ei jõua kütte eest maksta; kui inflatsioon sööb ära palgatõusud; kui inflatsioon sööb ära ka selle üksi elava pensionäri toetuse, mida talle valitsus on lubanud maksta, kui ta võtab enda koju all üürnikuna elama Ukraina sõjapõgeniku? Paraku ei maksa valitsus seda toetust, kui üksi elav pensionär võtaks allüürnikuks näiteks eestlannast üksikema.

Aga see selleks. Kui toiduainete hinnad tõusevad taevasse, kui autokütus läheb nii kalliks, et maal elavad inimesed muutuvad sunnismaiseks ega pääse enam oma kodust välja; kui levima hakkavad külmetus- ja muud haigused, kuid haigekassa raha on otsas ja arstiabi muutub defitsiidiks; kui palgast ei piisa enam elementaarseks toimetulekuks, siis loodetavasti saavad ka kõik sõjaprintsessi austajad aru, et neid on petetud. Ja sellist valitsust koos sellise juhiga, seda ei ole meil küll võimalik mitte kuidagi usaldada. Ja piinlik peaks olema kõigil neil, kes teda usaldavad.”