Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Helle-Moonika Helme: me peame minema üle mitte ainult eestikeelsele haridusele, vaid eestikeelsele Eestile

08.12.2022
Helle-Moonika Helme.
© UU

Esmaspäeval toimus Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (eestikeelsele õppele üleminek) eelnõu teine lugemine, mille järel võttis sõna ka EKRE saadik Helle-Moonika Helme.

“See eelnõu on eelnõu, mis oleks elu praktilisel tasandil pidanud olema ellu viidud juba ammu. 30 aastat on lastud mööduda ning midagi eriti pole tehtud. Riigikeele kõrvale on lastud vohama vene keel ja inglise keel. Ja me oleme selle kõige juures veel isegi äraspidiselt uhked, et iga keele oskamine on väärtus. Muidugi on, absoluutselt nõus. Aga ma arvan, et me kõik teame ja te teate, kuidas enese ärasalgamine tavaliselt lõpeb. See lõpeb enese hävinguga.

Kui me oma keelt tasapisi oleme vabatahtlikult lükanud aastaid suurte keelte suhtes teisesele positsioonile, kui me ise tormame kõigile poolele teele vastu, kes meiega mingis võõras keeles rääkida soovivad, ja automaatselt läheme üle vestluspartneri keelele, sest nii uhke on näidata: “Ma olen maailmakodanik, näe, ma oskan võõrkeeli, näe, ma olen haritud inimene!” – mis iganes motivatsioon kellelegi neis olukordades ka on, tulemus on kujunenud meie riigikeelele, meie armsale eesti keelele väga kurvastavaks.

Me oleme 30 aasta jooksul kahjuks vene keele suhtes pidanud taandumislahinguid ja andnud käest positsioone, mis õigusega kuuluvad meile. Me oleme rääkinud mitte assimilatsioonist, vaid integratsioonist. Oleme olnud järeleandlikud, leebed, lootusrikkad, et hea sõna ja hea olemine võidab võõra väe. Oleme andnud aega, aega integreeruda, aega õppida. Ja mis on selle tulemus? Praegu oleme olukorras, kus juba palvet rääkida eesti keeles võetakse teinekord kui diskrimineerimist, kui sundi, isegi kui ähvardust. Varsti saab teatud linnaosades eesti keeles rääkimise eest vaata et isegi peksa, nagu nõukogude ajal tihti juhtus.

Me elame hetkel paraku üle ka massiimmigratsiooni slaavikeelsetest riikidest ning vene keel on võtmas võimust tänavatel, teenindusasutustes, poes, reklaaminduses, töökohtadel. Ja nüüd, alles nüüd menetleme eelnõu eestikeelsele õppele üleminekuks. Olen korduvalt öelnud, et me ei pea minema üle mitte ainult eestikeelsele haridusele, vaid me peame üle minema tegelikult eestikeelsele Eestile. Muidu pole mitte millelgi õigupoolest mõtet. Eestikeelsele Eestile!

30 aastat mitte midagi tegemist või poliitilisi kemplusi on viinud meid riigina olukorda, kus me haridusmaastiku eestikeelseks, riigikeelseks muutmisel peame nüüd ära tegema ülisuure töö. Me peame lisaks eestikeelsele haridussüsteemile tagama ka eestikeelse keskkonna, infokeskkonna riigiasutustes, ettevõtluses, meedias, absoluutselt igal pool. Siis on meil lootust. Kui kõik, kes siia on tulnud ja siin elavad, mõistavad ühel heal päeval, et siin polegi muud võimalust kui rääkida eesti keeles, ainult siis on eestikeelsel Eestil ja meil kõigil rahvusena lootust. Ainult siis me saame täita riigina põhiseaduses sätestatut.

Selleks aga saame anda kõik ka ise oma panuse. Ja teeme nii, et räägime oma kaasmaalastega ainult eesti keeles. Väärtustades seejuures ennast, väärtustame oma keelt ja kultuuri. Ärme lähme suhtluses üle teistele keeltele, isegi kui neid oskame. Olgem seejuures heatahtlikud, aga järjekindlad.

Tulles tagasi selle eelnõu juurde, eestikeelne kool on eesti keele kodu. Ja see eelnõu annab meile ometi võimaluse muuta paradigmat. Eesti rahvuslastena, eestlasena, konservatiivina on mul hea meel, et see ometi ära tehakse. Loodetavasti.

Kurb on aga siin saalis kuulata, et mind eestlasena nimetatakse seejuures ikka veel vihkajaks. Ei, me ei vihka kedagi. Me lihtsalt tahame, et Eesti jääks Eestiks. Jäime Eestiks läbi nõukaaja, jääme ka praegu. Ja läbi hariduse on Eestiks jäämine see parim võimalus.”