03.01.2020
Riigikogu esimees Henn Põlluaas.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas pidas Vabadussõja relvarahu kehtestamise sajandal aastapäeval Nõmme Rahu kirikus alljärgneva kõne.
Oleme kogunenud siia Nõmme Rahu kirikusse, et tähistada Vabadussõja vaherahu ja Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva.
Täna, täpselt sada aastat tagasi, vaikisid relvad ja hakkas kehtima vaherahu Eesti Vabariigi ja bolševistliku Venemaa vahel. Leping ise kirjutati alla 31. detsembril.
10. jaanuaril võisid osapooled 48-tunnise etteteatamisega jätkata sõjategevust. Kuid nii ei läinud. Vaherahu pikenes kuu aega hiljem Tartu Rahulepinguks, mis omakorda lõpetas kogu sõjategevuse.
Lahinguväljade lõputu mürin peatus ja ühtäkki muutus kõik nii vaikseks. Kuid selles vaikuses oli suur jõud… Jõud, mis viis meid omariikluse stabiliseerumiseni.
Palju kordi olid Vabadussõjas osalejad mõelnud sellele õnnistatud päevale. Palju kordi oli igatsetud helget tulevikku, otsides lahinguväljal sellele päästetähte. Ka meile, nagu vaenlastelelgi, oli vaherahu hädasti vaja.
Vabadussõda ja selle lõppemine on unikaalne, sest väike Eesti võitis Venemaad. Sellega ei ole ajaloos saanud hakkama mitte ükski suurriik. Meie vägede tegevus oli eriti tähelepanuväärne seetõttu, et meil tuli kogu sõja kestel võidelda suures ülekaalus oleva vastasega.
Eesti Vabariik astus sõjatandril üles esimest ja viimast korda oma rahvuslipu all. Kakskümmend aastat hiljem meid okupeeriti ja annekteeriti meile Vabadussõjas alla jäänud vaenlase poolt. Kuid me oleme neist kogemustest õppinud ning 1939 – 40. aasta vaikiv alistumine ei kordu iialgi.
Vaherahu oli hingetõmbe aeg, mis saabus raskelt. Enne selle sõlmimist püüdis vaenlane oma kõigi jõududega meid murda. See ei õnnestunud. Me kindlustasime raskete ohvrite hinnaga endale suveräänsuse ja rahu.
Äsja loodud Eesti Vabariik kaotas sõjategevuses üle 6000 mehe, naise ja noore inimese, neist ligi 4000 lahingutandril. Ligi 14 000 jäid ilma oma tervisest. Kaks Vabadussõja aastat olid valusad, kuid meie riik jäi püsima.
Sajand hiljem, aastal 2020, oleme me taas silmitsi rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid eirava ning Gruusiat ja Ukrainat rünnanud agressiivse Venemaaga. Meie piiri ääres toimuvad regulaarsed sõjalised õppused, Eesti õhuruumi ohustavad vene sõjalennukid, Kreml eitab Tartu Rahulepingu kehtivust. Idanaaber on asunud ümber kirjutama ajalugu, esitab Venemaad kui rahu-toojat ja eitab fakti, et just Nõukogude Liit oli see, kes okupeeris ja annekteeris viiekümneks aastaks suure osa Euroopast, sealhulgas kolm Balti riiki. Kuid me oleme taas vabad!
Sada aastat tagasi võitlesid koos meiega Briti laevastik ning Soome, aga ka Rootsi ja Taani vabatahtlikud. Eesti tõestas, et heade liitlaste ja sõprade abiga suudab isegi väikeriik võita ülekaalukat agressorit. Tänases ohtlikus rahvusvahelises olukorras on Eesti Vabariigi kaitsel jällegi paljude riikide ja rahvaste esindajad. Me oleme neile tänulikud! Lisaks meie endi iseseisvale kaitsevõimele on NATO meie suurimaks julgeoleku- ja rahugarandiks.
Täna langetame pea hukkunute mälestuseks. Ühtlasi täname Vanadussõjas osalenuid ja langenuid meie omariikluse eest.
Just julgust, vaprust ja kustumatut iseseisvuspüüet nägime me Vabadussõja tandritel. Kõike seda vajame me ka nüüd, kui relvade vaikimisest meie rinnetel on möödunud sada aastat.
Me lubame olla neile meestele ja naistele väärilised ja kaitsta oma riiki ja rahvast. Vajadusel ka relv käes, nagu tegid meie vabadusvõitlejad teises maailmasõjas ja metsavennad veel pikki aastaid peale seda.
Me peame olema tugevad ja hoidma kokku. Üksmeelel ning koos oma sõprade ja liitlastega, tagame me oma riigile ja rahvale stabiilsuse ja püsiva rahu.
Elagu Eesti!
Su üle Jumal valvaku!