Hoiatav juhtum Mustamäel – naiste ahistamine välismaalaste poolt on meilgi probleemiks tõusnud

Eesti,
- Updated
©Scanpix
21. sajandi ihad on mustanahalistega koos Mustamäele jõudnud. Illustratiivne pilt on tehtud Mustamäe haigla juures.

Ühest juhtumist Tallinna linnaosas, kus mustanahalised on juba oma no-go-tsooni välja kujundamas.

“Tallinn, Mustamäe, august 2019. Üks naine läheb peale lõunavaheaega tagasi tööle. Kell on veidi üle keskpäeva, päike paistab, ümberringi on vaikne ja rahulik.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ootamatult seisab tema ees lühikest kasvu mustanahaline mees. Mees paistab korralik ja viisakas. Näitab peos olevat paberitükki ja küsib enam-vähem puhtas eesti keeles, kas naine teab, kus siin prügikast on. Naine satub segadusse, vaatab ringi ja tõepoolest, kuigi Mustamäel on prügikaste päris ohtrasti, ei paista silmapiiril ühtegi.

Samamoodi jõuab ta tähele panna, et ka inimesi ei ole näha, mitte ühtegi peale nende kahe. Ja et nad seisavad kitsal kõnniteel, ühel pool majasein, teisel pool suured põõsad. Naine näitab kohmetult bussipeatuse poole, et seal peaks ikka prügikast olema. Aga mees on paberitüki juba unustanud, nüüd küsib ta, mis naise nimi on. Teine vastab automaatselt, järjest rohkem segadusse sattudes. Mees aga uurib juba, kas naine teab, kus asub Akadeemia tee. Naine näitab jälle bussipeatuse poole, et sealt läheb transport, ja üritab edasi minna.

Aga mees seisab tee peale ette ega lase kusagile liikuda. Ise räägib, kuidas tema ei oska Akadeemia teed leida ja naine peab tulema teda aitama. Ja siis äkki üritab naist kallistada. Too tõukab mehe eemale, aga see haarab naise küünarnukist kinni ja hakkab endaga kaasa tirima. Naine rapsab ennast vabaks ja jookseb minema, ise piinlikkust tundes ja vabandades, et peab tööle minema. Õnneks mees teda jälitama ei hakka.

Pärast tuleb kerge šokk. Ründaja käitumine oli nii segadusse ajav, et kui keegi küsiks, milline see mees välja nägi, siis ei meenu mitte midagi peale esmamulje, et ta oli lühemat kasvu ja tumeda nahavärviga.

Teiste riikide kogemuste baasil võime õnnelikud olla, et mees päris jõhkralt ei rünnanud. Või et tal polnud kaasas nuga, millega vastuhakkajat veristada. Juhtum oli häiriv, aga mida teha? Teatada politseile, et üks ontlik võõramaalane küsis, kus prügikast on ja tahtis tänutäheks kallistada? Takkajärgi võib öelda, et midagi hullu ju ei juhtunud. Võiks vahejuhtumi unustada ja eluga edasi minna. Poliitkorrektsuse pooldajad ütleks isegi, et mehe nahavärvi mainimine on rassistlik ja ebavajalik, kuna ahistajaid on ka kohalike hulgas.

Kuid siin on üks suur ja põhimõtteline erinevus. Meie üksikud naisteahistajad on anomaalia, üksikud hälvikud. Meie kultuuris on naise ründamine ränk kuritegu. Eesti meestele on naise löömine eetiliselt vastuvõetamatu.

Lõuna poolt tulijate kultuuris on aga vastupidi. Kui mees naist ründab, siis on naine selles süüdi. Hoopis mehele vastu hakkamine on nende mõistes kuritegu. Neil puuduvad eetilised pidurid, mis keelaks julma vägivalla või isegi tapmise. Lihtsalt, sealne kultuur on selline ja antud fakti eiramine ei tee seda olematuks.

Mõned järeldused võib sellest juhtumist veel teha. Ahistaja käitumine oli läbi mõeldud ja ette valmistatud. Võibolla ta palju rohkem eesti keelt ei osanudki, kui selle udujutu jaoks vaja oli. Mis omakorda tähendab, et mees ei tegele naiste küttimisega esimest ega viimast korda. Me ei tea, kui palju naisi on tema küüsi langenud, me ei tea, kes on temaga kaasa läinud. Sest ka antud juhtumi esimene reaktsioon oli, et parem on see asi ära unustada.

Pole võimatu, et selliseid kohmakaid, kuid oma tähelepanu hajutamisega toimivaid naiste kaasa meelitamise skeeme jagatakse migrantide hulgas samamoodi nagu ametiasutuste petmise võtteid.

Mustamäel elab juba väga palju võõramaalasi. Kui algul piirdus nende areaal Akadeemia tee piirkonnaga, siis nüüd on nad juba poole Mustamäest üle ujutanud. Seal polegi vist enam kuigi palju maju, kus mustanahalisi elanikke sees poleks. Arvatavasti ei ole mitte kellelgi tegelikku ülevaadet, kui palju neid siin on, kes nad on ja miks nad siin on.

Üks inimene, kes elas aasta vältel Eestist eemal, mainis et peale naasmist üks esimesi tähelepanekuid oli, et mustanahaliste osakaal Tallinna tänavapildis on selle aasta jooksul järsult kasvanud. Kell tiksub, järjest lähemale nihkub aeg, kui meil hakkavad toimuma sama rängad kuriteod naiste ja tüdrukute vastu nagu Rootsis, Soomes, Saksamaal, Inglismaal. Mida kauem lastakse asjadel lohiseda, mida kauem reaalsuse ees silmi kinni pigistatakse, seda rohkem migrante meile sisse imbub ja seda suurema tõenäosusega hakkavad ka Tallinna tänavatel toimima džungliseadused.

Ajalooliselt on naised võõramaalaste vastu meestest suuremat sümpaatiat tundnud, kuid just naised saavad kõige valusamalt pihta, kui multikultuursus oma tõelist palet näitama hakkab. Ja paraku on see teadmine, mida mitte kuidagi teiste vigadest õppida ei taheta. Kahjuks on aga nii, et kui vägivald juba kohal on, siis on sellega väga raske võidelda.

Ja on veel üks järeldus, mis sellest loost teha. Eesti naised peavad õppima ennast kaitsma. Liikuma rahvarohketes kohtades, kui võimalik. Mitte laskma end näiliselt sõbralikku vestlusse tõmmata. Hoida võõraga sellist vahemaad, et see ei ulatuks käega lööma ega haarama. Unustama viisakuse, mitte minema nime küsimise lõksu. Kandma kaasas mingit enesekaitsevahendit.

Tegelikult me ei tea, kui palju kohalikke naisi, eriti noori tüdrukuid on sarnaste afro-Alfonsite poolt kaasa meelitatud ja ära kasutatud. Ohvrid ei lähe ju kusagile kaebama, sest peale isikliku häbi ähvardab neid rassistiks tembeldamine. Neil on oht peale võõramaalase poolt pilastamist ka sildistatud ja süüdistatud saada.

Õnneks ei ole veel teadaolevalt ühtki kohalikku naist migrantide poolt tapetud, läbi pekstud või julmalt vägistatud. Aga kui me kasvava probleemi ees silmad sulgeme, siis tuleb see aeg järjest lähemale. Üks õnnelik ajajärk hakkab otsa saama. Nagu üks noor neiu ütles, varsti meil ei ole enam seda armast, turvalist linna, kus peale peoõhtut võis ohutult üksi koju jalutada.”

UU

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused