Hoiatuseks Soome peaministrile: Eesti “sarivabandajad” kasutavad Teid ära oma sisepoliitilistes huvides

Mis valu on kõigil ühtäkki vabandamistega? Sest sellest on tehtud sisepoliitiline relv ning põhjanaabrite peaminister Sanna Marin on Eesti opositsioonile vaid vahend valitsuse kukutamise plaanides.

Kui üks inimene solvab teist, siis on klaarimine nende omavaheline asi. Kui ühe riigi võimupoliitik solvab teist riiki, siis on vabandamise aluseks tolle riigi diplomaatiline protest. Mis aga paneb vabandama neid, kes tegelikult seisavad kõrval?

Ainsana oleks arusaadav peaminister Jüri Ratase vabandus, sest tema on valitsuse peaminister ja Mart Helme siseminister. Kõik teised aga on väljas omakasu peal.

Soome presidendi Sauli Niinistö ja Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi vahel toimus esmaspäeval Eesti algatusel telefonikõne, mille käigus vabandas Kaljulaid Eesti siseministri Mart Helme pühapäeval öeldud sõnade eest. Uudisest ei selgu, kas Kaljulaid vabandas kogu Eesti (milleks pole tal küll legitiimsust), presidendi institutsiooni või ainult enda nimel.

Vabandajaid on aga riburada: sots Indrek Saar, Eerik-Niiles Kross (“Loodame, et Soome annab meile andeks!”) ja palju teisigi.

Miks peavad kõrvalised inimesed vabandama teiste inimeste omavahelise suhtluse eest? Indrek Saarel võib küll Sanna Marinist kahju olla, aga sel juhul piisaks teatest Soome peaministrile: “Ma olen Teie poolt ega toeta mingil juhul Mart Helmet!” – sellega on kõik öeldud.

Kõrvalseisja vabandamine kellegi eest ei tundu kuidagi siiras – näiliselt õilsat toimingut kasutatakse ära enda huvides. Saarel on selleks Mart Helme ristilöömine. Soomlanna ees vabandamise varjus aetakse sisepoliitilist liini.

Kaja Kallas seab juba lausa tähtaegu – Helme olgu esmaspäeva jooksul läinud. Tema vabandusest ei maksa Sanna Marinil küll mingit kaastunnet otsida.

Vabanduse väljapressimine ja selle ühe variandina ka teiste eest vabandamine on Eestisse tulnud koos “euroopalike väärtustega” ja on üks osa vasakliberaalide taktikast inimeste hävitamisel.

Vabandamise nõudmisest on tehtud sisepoliitiline relv, mis on pärit marksist-leninistide arsenalist: kõigepealt tuleb “süüdlane” võimalikult alandavalt vabandama panna, ja siis, kui ta on ennast kaabakaks tunnistanud, lüüa ta julgelt risti – sellist ju võib! Kogu Stalini režiimi ajalugu kubiseb sellistest “rahvavaenlaste” näidis(ja siis päris)hukkamistest, kus algselt on vaja ohvri enesealandamist.

Kui keegi vabandab kellegi teise nimel, tasub vabanduse saajal üle vaadata – ega see kõrvalseisja sellest kasu lõika? Sest Mart Helme eest vabandajad on omakasu peal väljas – nad tahavad valitsust kukutada ja võimule naasta.