17.01.2019
Eesti lipp tähendab midagi ainult Eestis – mujal näitab see, et eestlased on kodumaale eemale sattunud.
Ka ateistlik maailm peaks arvestama, et põrguteed olevat sillutatud heade kavatsustega.
Keskerakonna nimekirjas kandideeriv ettevõtja ja poliitik Imre Sooäär on teinud ettepaneku luua “Eesti võrgustik maailmas, mis võiks koondada enda alla nii riiklikud institutsioonid, e-residentluse, diplomaatilised esindused, eestlastega seotud ettevõtted ja kõik vabatahtlikud igas maailma nurgas, kes täna pole Eesti riigi poolt kuidagi kaasatud,” vahendab Postimees.
Nagu ütleb Vestmanni-Piibelehe lugu: “mõttel on jumet!”, kuid asja taust ja sisu jätad positiivsed momendid negatiivsete varju. Õige on Sooääre arvamus, et Globaalne Eesti avaks maailmas uued võimalused ja aitaks oluliselt kaasa välisturgude leidmisel, Eesti ekspordi suurendamisel, Eesti kui turismi sihtkoha turundamisel ja Eestisse välisinvesteeringute toomisel.
Aga kuna ta toob selle tõestuseks eestlasest poepidaja Marrakechis, kes peaks võrgustikust uute klientide otsimisel kasu saama, siis lubatagu majanduslikus kasus kõvasti kahelda – kui täna ei leia Sooäär seda üles, siis mis kasu annaks see, kui ta leiab? Kas ta läheb šoppama või viib sinna Eesti kaupa marokolastele?
“Riigil võimaldaks see platvorm pakkuda avalikke teenuseid, mis toetaks eesti keele ja kultuuri säilimist. Näiteks tasuta online eesti keele õpe.” Kui palju oleks selle õppijaid laias maailmas? Kas need asjad tasuvad üldse ära, sest need 200 000 inimest on maailmas laiali, neistki pooled lähi-Soomes. Kas neid võrgustiku teenuseid saab viia võrdselt Tenerifel, Bangkokis, Christchurchis ja Johannesburgis elava eestlaseni?
“Kas poleks lahe maailma serval uidates, kus pole teadaolevat Eesti kogukonda – näiteks kuskil kõrbes, avada Globaalse Eesti äpp ja leida teine eestlane või tema ettevõte, vahetada mõtteid beduiinitelgis ja jagada hüva nõu selle piirkonna kohta?” kirjutab Sooäär. Aga kas selles kõrbes ka üldse levi on, sest näiteks Mongoolia pole e-riik?
Täpselt sama küsimus tekib, kui loed: “Juba edukalt käima läinud e-residentsus võimaldaks Globaalse Eesti platvormi kaudu osa saada Eesti digiteenustest ja looks täiendavaid võimalusi koostööpartneritele sõltumata nende asukohariigist.” Kaja Kallas on Postimehele väitnud, kuidas ta tundis Brüsselis puudust Eesti digivõimalustest – kas need on Marrakechis saavutatavad?
Kogu see jutt on ülevoolavalt ilus ja oleks tõesti tore, kui see täide läheks, aga edasi tulevad mõrud viljad. Sooääre sõnutsi elab maailmas praegu umbes 200 000 aktiivselt kaasamata Eesti kodanikku ja meie polevat väärtustanud diasporaa potentsiaali. Selle tõestuseks olevat väljaspool Eestit elavate kodanike äärmiselt madal valimisaktiivsus.
“Üle 80 tuhande inimese saavad valimiskomisjoni andmetel tänavu laias ilmas valida, aga nende arv oleks kindlasti suurem, kui me teeme ometi lõpu sünnijärgsete Eesti kodanike topeltkodakondsuse keelamisele,” väidab Sooäär, olles eelnevalt öelnud, et ka juba lihtsalt Eesti kodakondsetena ei huvituta välismaal elades siinsetest valimistest.
Miks peakski USA-s elav topeltkodakondsusega eestlane kodumaal valima – tema elu on ju seal ja ta valib ka USA-s kedagi oma huve esindama. Miks on Eestisse vaja kedagi teda esindama, kui ta sisuliselt midagi Eesti sisepoliitilistest heitlustest ja poliitilistest reaalsustest ei tea, ta ei pea kasutama siinset sotsiaalsüsteemi ega sõltuma riigieelarvest? Siin peitub hoopis oht, et Eesti-kauge inimene valib siin jõu, kelle põhimõtted meeldivad talle USA poliitmaastikust lähtuvalt, teadmata, kuidas see Eestile mõjub.
Ehk lihtsamalt – kui inimene seab ennast USA-s sisse sedavõrd, et tahab osaleda sealse elu kujundamisel, siis miks peaks ta osalema Eesti siselu kujundamisel, kui ta sellega kokku ei puutu? Isegi kui tal on sünnijärgne kodakondsus, peaks tal olema vaid üks lojaalsus. Lahkuja valib teise elu, kuid soovib jääda kodumaaga seotuks – see on arusaadav, kuid kuna ta siinses elus ei osale, pole tal sisuliselt tarvis ka Eesti kodanikuõigusi. Väliseestlased ei võitle kõige hullemaid heitlusi Eesti allespüsimise eest, vaid hoiavad piltlikult öeldes ainult kojujäänutele pöialt.
“Selline võrgustik aitaks see kaasa eestluse säilimisele ja eestlaskonna kasvule meie planeedil. Lisaks oleks tore rääkida eesti keeles kuskil kaugel ilma nurgas ja tunda, et me oleme küll väike rahvas, aga siiski globaalne. Maailmaeestlased ootavad uut väljakutset kuidas end uhkelt ja hästi eestlasena tunda ja Eesti edule kaasa aidata, miks mitte ka ise sellest võites. Kuidas seda teha?” küsib Sooäär.
Kahju küll, aga maailmaeestlased ei aita kaasa eestluse säilimisele ja eestlaskonna kasvule – seda tehakse ainult kodumaal, välismaal säilitatakse lihtsalt juured, aga ei arendata eestlust. Vanemate põlvkondade väliseestlaste lapsed ei räägi sageli emakeeltki ja igapäevaselt inglise keelt rääkides ei hakkagi seda tegema, veel vähem keelt arendama – pigem muudavad selle pidžin-keeleks. Eesti Majad olid side kodumaaga neile, kes olid sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid praegu on jutt vabatahtlikest kodumaa lahkujatest.
Kui võtta aluseks, et Eestist on taasiseseisvusaastatel lahkunud umbes kakssada tuhat eestlast, samas kui möödunud aastal seadis ennast Eestis sisse 22 000 slaavlast ja nigeerlaste kogukond kasvas kuuesajani, siis iga lahkuja annab eestlusele hoobi – Eesti Majades üle maailma vaid hoitakse mälestust oma kodumaast, keelest ja kultuurist, mitte ei viida neid edasi. Eestlust välismaal kindlustades soodustatakse migrantide sisserännet.
Me võime luua ülemaailmsed eestlaste võrgustikud, suhelda, arendada majandust ja mida iganes, aga see ei tohi toimuda eestluse Eestist minema viimisena – Eesti elu ei viida edasi diasporaas. Kõik asjad, mida me teeme, peaks soodustama seda, et eestlased elaks Eestis või pöörduks siia tagasi, mitte aga seda, et Eesti mujale maailma kätte viia – see kinnistab eestlased välismaale. Eestlane olla võib uhke ja hea, kuid ei pea tingimata mugav olema.
Sooääre kohta võibki öelda – kõik see, mis tehniliselt ja infotehnoloogiliselt hoiab väliseestlasi kodumaa küljes, on igati tervitatav; aga niipea kui miski hakkab soodustama diasporaas elamist, jättes samas alles siinsed õigused ilma moraalsete ja juriidiliste kohustusteta oma riigi ees, on see eestlusele hukatuslik. Sooäär aga ilmselt soovibki laialipillutatud eestlust, rohkelt Eesti Majasid, süvenevat multikultuursust ning vähenevat eestlaste osatähtsust ja rolli Eestis – selleks et välismaal olla oleks uhke ja hää.
Allikas: Postimees