Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Inimesed meenutavad Balti ketti: lootus on asendunud pettumusega

-
23.08.2023
Balti kett, 23. august 1989
© Scanpix

23. augustil 1989 korraldati MRP aastapäeva puhul Eesti, Läti ja Leedu koostöös Balti kett, et näidata maailmale Baltimaade vabaduseihalust ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel pool sajandit varem sõlmitud MRP lepingule, millele lisatud salaprotokollid viisid Balti riikide okupeerimisele ja annekteerimiseni NSVL-i poolt.

Kuid juba 1987. aastal toimus MRP aastapäeval esimene Hirvepargi miiting, mida võib pidada vabadusvõitluse üheks oluliseks punktiks ja kus osales ka hulk tänaseid EKRE liikmeid, eesotsas Eve Pärnastega.

Mis puutub aga Balti ketti, siis eestlased, lätlased ja leedulased rivistusid 676 km pikkuseks inimketiks Tallinnast Vilniuseni. Uute Uudiste lugejad kirjutasid üleskutse peale oma meenutusi sellest ajaloolisest sündmusest.

Lugejate meenutused

*Seisin Balti ketis Tallinnas Toompea tänaval Läti saatkonna hoone ees.

*Ma õnneks ise omal jalul pikalt seisma ei pidanud, olin 8ndat kuud ema üsas ja tunne on ikka, justkui olen selles imelises ürituses kaasa löönud.

*Isa tõi pööninguprao vahelt välja eestiaegse sinimustvalge, oli teine küll pleekinud moega, panime ta vana rehavarre külge ja sõitsime oma sapakaga, lapsed kaasas mööda Pärnu maanteed, kusagil leidsime koha, kus oli vähe rahvast ja sättisime end sinna. Oli lõpmata lootusrikas tunne…

*Seisime perega Säreveres, kohas, kus on paigaldatud mälestuskivi Balti ketile, oli ülev tunne.

*Seisime Pärnu maanteel Laagriga kohakuti. Meid oli mõlemal küljel nii kaugele kui silmaga näha ning kõik laulsid Alo Mattiiseni laule.

*Tulime Hiiumaalt bussidega Rapla kanti, praegu kohta täpselt ei tea, aga rahvast oli palju ja kätest hoiti kinni ning hing hõiskas! See oli ülev tunne!

*Mina seal ei seisnud. Kärutasin samal ajal Viljandi Vanalt kalmistult võsa, juurikaid, mulda ja talumatult palju rämpsu- endiselt toona veel pea meetri kattepinnase alla maetud Vabadussõjas langenute kalmistul… Kohalik Rahvarinne korraldas läbi EKP parteirakukeste busse ja tööliskollektiivid saadeti varem väljaarvestatud lõikudele. Mulle kui Sakala Sõltumatute liikmele oli see ehtne “pokazuhha”!

*Käisime töö juurest bussiga. Aitäh töödejuhataja Aimele!

*See on selline sündmus, mida võiks tähistada igal aastal riigipühana. Oleks hea võimalus jälle need kohad läbi käia, kus tookord sai seistud kätest kinni ja vabadust nõutud. Praegu on see sama aktuaalne.

*Elame Viljandis. Päris linnas polnud enam ketis ruumi, sõitsime välja Jämejala poole, pojal olid koolisõbrad külas. Oli ülev tunne seista käest kinni millegi suure ja imelise ootuses…

*Seisime Tõdval, tunded olid ülevad ja samas kohas seisime me ka nüüd alles äkki eelmine aasta või oli see üle-eelmine aasta (aeg läheb jube kiirelt.

*Meie asutus organiseeris rahvast bussidega Särevere kanti, just sinna, kus mälestuskivi. Toidukorvidega oli söök kaasas.

*Olin sünnitusmajas.

*Seisin Tallinnas Pärnu maanteel Lutheri vabriku ees. Rahvast oli paksult.

*Teenisin nõukogude liitu.

*Pärnu maanteel praeguse Järve keskuse lähedal. Väga lootusrikas tunne oli.

*Seisin Karksi- Nuias kolme lapsega.

*Olin kohal koos emaga, buss viis kuskile maanteele. See oli ikka väga võimas tunne too kord!

*Olime Balti Ketis Nuia lähistel kogu perega. Seda tunnet on raske kirjeldada. Kui ma mõtlen sellele ajale tagasi, tuleb pisar silma! Ootus oli, et nüüd alles hakkame elama…!

*Tulime just Klaipedast ja oli vägev tunne olla Balti Ketis kohalike Leedu inimestega!

*Enne Viljandit. Väga ülev tunne oli kuidas kogu Eesti rahvas ühte hoidis.

*Olin Toompeal keti alguses. Rahvast oli palju ja meeleolu oli ülev. Mis veel huvitav – Marju Lauristin jagas rahvale autogramme. Sain ka, aga pole vist enam alles. See on nüüd ajalugu.

*Olin koos õe ja emaga kuskil, kuhu liinibussiga pääses. Üle inimese olid kõigil raadiod kaasas, kust pidevalt uudiseid kuulati. Oli ikka elamus, ühtekuuluvustunne mida ei unusta kunagi!

*Maanteel seisin ja hiljem sõitsime autoga Läti piirini välja. Inimesed olid kõik nii rõõmsad ja lehvitasid tee ääres.

*Olime sovhoosi rahvaga Läti piiri lähedal Lilli kandis.

*Balti kett oli balti rahvaste ühine, hingestatud ja kogu südamest tulev ühispalve Jumala poole … ja Tema kuulis meie palvet ja õnnistas Baltimaid iseseisvusega. Tänu Issandale! Tänu kõigile, kes tollal meelt parandasid, otsisid Jumalat ja osalesid selles ekstreemses sündmuses. Mis siis nüüd? Ei muud, kui vaid see, mis läbivalt Piiblisse kirjutatud: Kui rahvas kaugeneb ära Jumalast, siis Issand kaugeneb rahvast; kui rahvas läheneb Issandale ja parandab meelt, siis Issand läheneb rahvale.

*Nahk tõmmati üle kõrvade kõigil Balti ketiga. See oli punaparunite show ,et mängida ennast vabastajateks, kuna nad teadsid ,et liit laguneb. Ja nad kaaperdasid uuesti riigis võimu jätkates ENSV-ga. Just sellepärast on meil täna selline riik, millega väga paljud ei ole rahul. Neid inimesi ei oleks tohtinud uuesti võimule lubada. Nõukogude Liit lagunes nagunii ja millegipärast ei ole teised liiduriigid mingit ketti teinud ja saavutasid oma vabaduse ilma igasuguse vägivallata.

*Tallinna piirist väljas, Rapla poole sõites, otsides kohta, kus nö. vahelülid puudu. Oleksime võinud jääda varem seisma, autojuht oli meist targem, ettenägelikum-meil on auto, sõidame edasi, Tallinnale lähemad kohad jätame neile, kel autot pole. Vahepealne oli inimestest tulvil, olime mööda sõitnud ka Tõdva poest, mingil hetkel oli kasutusel Traani pood, kumb nimetus sel ajal oli, ei mäleta enam, oli lemmikpood, maale sõites sai iganädalaselt külastatud, jäi silma. Mingid kilomeetrid tuli Tõdvast edasi sõita. “Mögafoniga” autost või oli neid mitu, jagati aeg-ajalt infot. Mingil hetkel toodi meie vahele seisma vanahärra… tund hiljem tuldi talle järgi nagu lubati.

*Türilt natukene välja sõites Kehtna poole enne raudteeülesõitu, mille läheduses oli saekaater. Kuna Paidest läbi sõitmine võttis liiklusummikute tõttu palju aega, siis jõudsime asutuse bussiga minut enne rivistust kohale. Seisin ketis ema ja isaga ning meil olid väikesed sini-must-valged lipukesed ja raadio õigeaegse signaali saamiseks kaasas. “Eesti on meie kätes!”, oli me huultel kõlamas, aga tänasel päeval see nii ei tundu olevat.

*Ketis seisis perega Viljandi mnt 20 km kandis Tallinnast. Nüüd mõtlen, mis sellest põnevast hetkes jäänud on. Oleme veel rohkem venestunud riik kui siis olime. Mõte on, et milleks see, kui meie riik on 30 aasta jooksul nii maha mängitud.

*Tunne oli ülev ja lootus tuleviku osas suur…. Praegu pole sellest enam riismeidki järel, pigem lootusetus, et midagi paremaks läheb. Tahtmine on sel aastal lipp panemata jätta või siis leinalipuna…

*Rapla kandis isaga…mäletan, et tõstis mu žiguli katusele, et ma ka näeksin midagi rohkem…kett oli jäme seal…meeletult rahvast oli…olin siis viieaastane…

*Haapsalust sōitis terve voor busse Rapla suunas. Meie seisime Rapla-Tallinna maanteel enne raudtee ülesōidukohta. Inimesed ei lasknud kätest lahti ja panid rongi seisma. Vedur huilgas pikalt ja edasi sai sōita alles siis, kui sōna “vabadus” oli kōlanud. Vägev ja ülev tunne oli. Seisime ōlg ōla kōrval lausa mitmes rivis ja raadiod kandsid üle kōik, mis Toompeal toimus. Ja muidugi laul ”Koit” ja Tōnis Mägi!

*Nüüd tuleb hangudega valitsuse hoone juurde minna.

*Meie olime tookord külas sugulastel Kanadas, Torontos. Marssisime käest kinni koos väliseestlaste, lätlaste ja leedulastega mööda Toronto peatänavat pilvelõhkujate vahel, olles solidaarsed kodumaal toimuva Balti ketiga.

 

 

Hirvepargi kogunemine 23. augustil 1987.

Foto Eve Pärnaste arhiivist