10.09.2018
IRL-Isamaale võib julgelt mälestusküünlad süüdata…
Isamaa on enne valimisi asunud toetajate leidmiseks rahvusluse platvormile tagasi hiilima, kuigi kogu nende tegevus on juba pikka aega olnud eestlust lammutav.
Neljapäeval tuleb Riigikogus arutlusele Isamaa algatatud “Olulise tähtsusega riiklik küsimus “Venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele!” Miks see oluline teema “rõõmsat rahvuslust” propageerivale erakonnale alles nüüd, pool aastat enne valimisi, meelde tuli?
Isamaa ehk varasem IRL on väga pikka aega olnud nii võimupartei kui ka Reformierakonna ja Keskerakonna partner koalitsioonis, ning on praegugi vasakpoolse valitsuse ainus väidetavalt parempoolne liige. Erinevatel aegadel on haridusministri ametis olnud IRL-i liikmed Tõnis Lukas ja Jaak Aaviksoo (kumbki kaks korda) ja Toivo Maimets Res Publica liikmena. Paarkümmend aastat riigipirukat hauganud libaisamaalased pole seni venekeelse hariduse asendamiseks eestikeelsega midagi erilist teinud ja on nüüd ärganud? Sedagi mitte eestlust ähvardavate ohtude, vaid oma kaduva reitingu pärast!
Tasub meelde tuletada ka seda, et EI ehk Erakond Isamaa istub ka praeguses vasakvalitsuses, mille keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps on algatanud kakskeelsete klasside ja rühmade loomise koolides, mida ta ise nimetab keelekümbluseks – sellele poliitikale kiidab äsja nime muutnud erakond kaasa. Isamaaliidu juurtega on ka multikultuursust propageeriv president Kersti Kaljulaid.
Päris kindlasti ei maksa lasta ennast pimestada Isamaa järjekordsest püüdest ennnast eestluse kaitsjana näidata – Riigikogus on selle saadikud hääletanud kõigi nende eelnõude poolt, mis puudutavad sisserändepiirangute leevendamist. See ei seganud nende “rahvuslasi” hiljuti tegemast avaldust, et nad on massiimmigratsiooni vastu!
Kogu IRL-Isamaa tegevus on pärast nende populaarsuse langemist maailmavaateta Res Publica kaasamise tõttu suunatud sellele, et iga hinna eest võimupiruka juures püsida — selle nimel on nad oma isamaalised vaated juba ammu peenrahaks vahetanud.
Isamaa juht ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Helir-Valdor Seeder aga pole komisjoni pidevale pealekäimisele vaatamata seni taotlenud luba, mis annaks talle kui komisjoni liikmele ligipääsu Eesti riigi ja NATO salastatud dokumentidele – kas põhjuseks võib olla sellega kaasnev taustakontroll, mida ta pelgab? Metsavase juhtumi taustal pole see küsimus sugugi liigne. Eesti Vabariigi suurimaks probleemiks peetaksegi seda, et omal ajal jäeti läbi tegemata desovjetiseerimine.
Justiitsminister Urmas Reinsalu pingutab samuti kõigest väest, et erakonda, ennast ja oma haldusala areneva ja edumeelsena näidata, kuid ta ei suuda varjata fakti, et ka tema aegadel on justiitssüsteem muteerunud kontrollimatuks ja omavolitsevaks vähkkasvajaks.
Suuresti ERSP-st alguse saanud ja lõpuks Isamaani jõudnud erakond rapsib jõuetult tiibu, aga lendu tõusta enam ei suuda – tema tiivad ei kanna, sest tõeline isamaa ei anna pseudoisamaalaste nõrgale vaimule enam väge.
Isamaa jälgedes astub ka Reformierakond, kelle fraktsioon esitab Riigikogule eelnõu, mis annab valitsusele ülesande muuta Eesti alus- ning kooliharidus eestikeelseks. Nendelegi on küsimus sama – miks ei teinud selle heaks midagi Jürgen Ligi ja Maris Lauri haridus- ja teadusministritena ning oravapartei kogu oma pika valitsemisaja vältel?