15.05.2019
Jaak Madison
EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel Jaak Madison pidas teisipäevasel rahvuslaste kokkutulekul Mustpeade majas järgneva kõne.
“Head erakonnakaaslased, külalised, sõbrad nii lähemalt kui kaugemalt!
Tänane päev on märgiline ja võib minna ajalukku päevana, mil esimest korda Euroopa Liidu ajaloos on rahvuslikud, konservatiivsed erakonna seljad kokku pannud, et kaitsta meile kalleid väärtusi, milleks on suveräänsus, iseseisvus ja eelkõige oma inimeste ja rahva nimel töötamine!
Kui siiani on Euroopa föderalistlikud jõud saanud vabalt tegutseda, sest parempoolsed ja rahvuslikud erakonnad olnud tihti killustunud, siis praegu on kindel see, et hoolimata meie erinevatest ajalugudest, asukohast, keelest või suurusest, suudame ühise eesmärgi nimel moodustada poliitfraktsiooni Euroopa Parlamendis, mis saab olema üheks suurimaks ja suunab jõuliselt meie kõigi tulevikku.
Milline see tulevik peaks olema ja millele tuleb meil vastu seista? See ei ole kerge küsimus ja ega kergem pole ka seda ellu viia. Kuid me peame proovima, sest vastasel juhul pole mitte ühtegi teist, kes isegi prooviks peatada massiivseid jõude, võin isegi öelda, et musti jõude, kes on liikunud pikkade sammudega ühise superriigi loomise suunas.
Euroopa Liit sai alguse üllast eesmärgist. Eesmärgist lõpetada sõjad vanade rivaalide vahel ja siduda üksteist majanduslikult, et vere valamisel läbi sõdade poleks enam mingit mõtet. Kuid ei tasu unustada, et juba 50ndatel, Euroopa Liidu vundamendi rajamise ajal, rõhutas üks Euroopa Liidu „isadest“, Jean Monnet, et eesmärk peab olema ühine poliitiline liit.
See tähendab, et ühine riik. Läbi tormiliste aastakümnete olemegi jõudnud aastasse 2019, kus seisame silmitsi faktiga, et näite Euroopa Liidu liikmesriikide põhiseadused pole ülimuslikud oma maal. Seda on hoopis Euroopa Liidu aluslepingud. Oma riikides ei ole oma kohtusüsteem ülimuslik, vaid Euroopa Kohus ütleb lõplikult, et kuidas on õige otsustada.
Oma riikides ei ole ülimuslik oma maa-ala kaitse, vaid isegi ajutise piirikontrolli kehtestamiseks peab selleks loa andma armuliselt Euroopa Komisjon. Oleme elamas süsteemis, kus rõhutatakse pidevalt Euroopa vajadust olla maailma päästja, päästa maailm kliimasoojenemisest, sõdadest ja võtta vastu igaüks, kes on suutnud maksta piisavalt inimkaubitsejatele ja uppumata pääseda Lõuna-Euroopa rannikule.
Kuid näiteks Euroopa Komisjonile ei sobi mõelda sellest, et milliste vahenditega tagada tõeliste eurooplaste jätkusuutlikkus ja tõsta sündivust?
Me kuuleme pidevalt etteheiteid ja süüdistusi vasakradikaalsetelt rühmadelt, et Ungari tegeleb kohutava natsionalismiga – nimelt Ungari valitsus töötab rahvaarvu kasvamist soodustavate maksumuudatuste nimel.
Olen kuulnud süüdistust, et see pidavat olema diskrimineeriv mustlaste osas, kuna nemad ei saa võita iga lapse sünniga kaasneva maksusoodustuse korral – enamus neist lihtsalt ei tööta ja ei maksa seega ka makse.
Me oleme väärtuskonfliktis, mis baseerub väga diametraalselt erinevatel väärtustel. Euroopa Komisjoni juhtivate ideoloogide ja siiani põhivooluks olnud erakondade arvates on kõige olulisem radikaalne võrdsus, kus keelatud on tugevate pereväärtuste kaitsmine ja oma riikidest ja rahvustest hoolimine. Kuid mainisin sihilikult praegu kahte asja: võrdsus ja siiani põhivooluks olnud erakonnad.
Kus on võrdsus, pole vabadust ja kus on vabadus, pole võrdsust. Võrdsust kõikjal ja kõigile ei saa kunagi olema. Võrdsus kohustuslikus korras ja pealesurutuna on saanud eksisteerida ainult totalitaarsetes režiimides.
Tasub mõelda, et kas vabas ühiskonnas on mõeldav, et riiklikus õppekavas õpetatakse lastele, et ei ole vahet, kas perekonnas on lapsel isa ja ema või kaks isa? Siit ka järgmine küsimus ja seotud Ungariga: miks peaksid olema võrdsed erinevad rahvusgrupid sotsiaaltoetuste saamisel, kui üks panustab riigi ehitamisse läbi maksude, kuid teine ei panusta ja vaid seega kurnab seda? Nad ei saagi olla võrdsed.
Utoopilist võrdsuse ideoloogiat on meile siiani üritanud peale suruda ka senised põhivooluparteid, kuid see on muutunud. Üle Euroopa on toimunud pöörded tagasi normaalsuse suunas, kui valimistel on edu saavutanud erakonnad, kes kaitsevad meie traditsioone, kultuure, suveräänsust ja järeltulevaid põlvkondi.
See on andnud märguande, et just rahvuslik konservatism on uus põhivoolu liin ning näiteks äärmuslikku multikultuursust edendavad erakonnad liikunud niši- ja äärmusrühma.
Kuid mis sõltub ühe keskmise tavalise valija häälest nendel valimistel? Kas juhtub midagi, kui mitte minna valima? Jah, juhtub ja väga palju.
Esiteks mitte valima minnes antakse eelis nendele jõududele, kelle arvates peaks Euroopa riigid ja rahvad olema üks hallisegune must mass, kus rahvuste rõhutamine peaks olema kriminaalkuritegu.
Kui minna aga valima, siis on võimalus anda hääl selle eest, et Euroopa säilitaks oma ajaloolise pärandi, milleks on kristlik kultuuriruum, õitsev majandus, rahvusriigid oma eripalgeliste värvidega ja tihe majanduslik koostöö meie kõigi elujärje parandamiseks.
Valijal on võimalus näidata oma meelsust ja öelda oma häälega, et massiivne bürokraatiast pakatav Euroopa Komisjon ei saa meile ette dikteerida, milline võib olla käibemaksumäär või kui palju immigrante peavad meie rahvad ülal pidama.
Veelgi enam – valijatel on võimalus öelda, et Euroopa Komisjonil pole isegi rahva mandaati seda kõike teha, sest kes valib Euroopa Komisjoni presidenti ja komisjoni volinikke? Mitte Euroopa rahvad, vaid Euroopa Ühendriikidest unistavad parteijuhid oma tagatubades.
Nemad lepivad juba varem kokku, et kes peaks nende arvates olema Euroopa Komisjoni president, kellel on tohutu võim meie elude juhtimises.
Me ei ole sellise poliitikaga nõus!
Me tahame Euroopat, kus iga riigi, iga suveräänse riigi rahvas otsustab ise, keda oma riiki lasta või kellega teha kaitsealast koostööd. Näiteks meie sõbrad Soomest olid sada aastat tagasi oma vendade eestlaste eest Vabadussõjas suremas.
Suremas, sest nad hindasid meie püüdlust vabaduse ja iseseisvuse poole just nagu endi oma. Taanlastega oleme koos NATO liikmetena ehitamas üles kaitsevõimet, et seista vastu ükskõik millisele sõjalisele ohule Põhjamaades. Muide, ärgem unustage, kust said taanlased oma lipu – Tallinnast 15. juunil 1219. aastal ehk kohe peagi täpselt 800 aastat tagasi, kui sõdisid nad eestlastega. Nüüd sõdime me koos ühises rindes, et kaitsta oma riiklust ja suveräänsust.
Kui ma käin aga Prantsusmaal, mida ma olen viimaste aastate jooksul tihti teinud, siis tabab mind sügav kurbus. Kurbus, sest olukord meenutab väga tugevalt meie enda olukorda ajaloos.
Meil on olnud ajaloos pikki perioode, kus vaenlase survel oleme pidanud salgama oma rahvust, keelt, kultuuri ja kirjutama kirillitsas. Samas nüüd põletatakse igal aastal sadu kirikuid Prantsusmaal ja sellest isegi rääkimine tembeldatakse vihaõhutamiseks.
Prantsusmaal on peale surutud mõttelaadi, et iga sisserändaja ja immigrant omab kõiki õiguseid, kuid prantsuse rahvas omab vaid õigust seda kõike vaikides pealt vaadata ja kinni maksta.
Me tahame jätta oma lastele ja lastelastele riigid, kus nad saavad rääkida oma emakeeles ja kasvada turvaliselt kodumaal, kus riiki juhitakse kodumaal, mitte võõrast riigist võimukeskusest. Selleks, et see nii ka saaks olema, peab iga inimene tulema valima ja valima suveräänsuse poolt!”