Jaak Valge: kõrgkoolides domineerima kippuv inglise keel on ohuks meie keelekasutusele ja emakeele elujõule

Esmaspäeval esitati Riigikogus haridus- ja teadusminister Liina Kersnale arupärimine kõrghariduse alarahastamise mõjude kohta, mille järel kommenteeris teemat EKRE Riigikogu saadik ja ajaloolane Jaak Valge.

“Ega ma vist ei ole siin originaalne, kui ütlen, et kõrghariduse probleemid võib jaotada kaheks. Esiteks sellised akuutsed, ehk siis arupärijate terminoloogias kroonilised. Ega need kaks mõistet iseenesest ei pruugi olla vastuolus ja praegu tundub, et ei ole, nad võivad ka ühel ajal eksisteerida. Ja teiseks tasandiks on fundamentaalsed probleemid.

Veel mõni aeg tagasi oleks ehk võinud loota seda, et me saame need mõlema tasandi probleemid lahendada koos ja nimelt teha üks korralik reform, aga praegu tundub, et see aeg on läinud. Ja tundub nii, et iseenesest selleks, et mitte kõige parem või vähemalt praeguseks täielikult aegunud süsteem paratamatult koos kõigi oma defektidega üldse edasi funktsioneerida saaks, on vaja see akuutne probleem kohe lahendada.

Muidugi äärmiselt kurb on see, et Tallinna ja Tartu ülikoolid on otsustanud ühiskonnale oma eelarveprobleemidest teadvustada või märku anda just eestikeelsete õppekavade sulgemisega. Sest praegu survestatakse valitsust Eesti ühiskonda kahjustama hinnaga. Aga ei ole õige ka ülikoole süüdistada, sest hädasolija kasutab ikkagi kõige efektiivsemaid vahendeid, et oma hädast märku anda.

Ma ei hakka sellest rääkima kroonilisest akuutsest probleemist, küll aga märgin, et Eesti riigi kulutused kõrgharidusõppele ei ole olnud väikesed. Nimelt, ma võtsin selle kõige värskema OECD raporti välja, “Education at a Glance”, ja selle kohaselt on kulutused kõrgharidusteenusele tudengi kohta, ostujõu pariteediga kohandatult, OECD keskmisest kõrgemad. Kõrgemad ka näiteks kui Prantsusmaal või Iirimaal, rääkimata siis kõikidest teistest idabloki riikidest. Kui ei usu, vaadake järgi, tabel C1.3.

Kui aga arvestada hariduskulusid SKP proportsioonist, siis selgub, et kõigi hariduskulude ehk kõigi haridusasutuste rahastamise proportsiooni poolest jääme pisut OECD keskmisele alla. Ma mõtlen praegu koolieelseid asutusi, üldhariduskoole ja ülikoole kokku. Siis nende puhul jääme pisut OECD keskmisele alla, aga ületame siiski kõik idabloki riike.

Aga kui me vaatame ainult ülikoole, siis SKP proportsioonilt oleme väga kõrgel kohal, ületades näiteks Rootsit, Soomet, Belgiat ja Prantsusmaad, rääkimata kõikidest teistest idabloki riikidest. Palun väga, vaadake järgi, tabel C2.2. Tõsi, tegemist on 2018. aasta andmetega, mis on kõige värskemad meil kättesaadavad andmed. Ja see ka on tõsi, et 2018. aastast alates on olukord rahastamises halvenenud. See on tõsi. Aga need ülikoolide fundamentaalsed probleemid olid juba ka 2018. aastal samasugused nagu praegu.

Niisiis, meil on väga palju asju, mille üle järele mõelda, ja esmaseks järelduseks peaks olema see, et me vajame reformi ja enne seda korralikku analüüsi ja selgust, kas pikema sihikuga vaadates tuleks rohkem toetada ülikooli või hoopis kutseõppeasutusi. OSKA raportite kohaselt ootab tööturg hoopis rohkem kutseõppeasutuste kui ülikoolide lõpetanuid.

Meil on tegelikult ka täiesti selgeks rääkimata, kui suur osakaal meie rahvastikust siis peaks ülikooliharidusega olema. Need strateegiate koostajad on vaadanud lakke ja pannud ühe numbri kirja. Aga sama kindel kui selles, et me vajame haridussüsteemi tervikreformi, ma olen ka selles, et valitsus seda praegu läbi viia ei suuda või ei taha. Ja mis seal ikka, kordangi uuesti üle selle akuutse probleemi, et ülikoolid vajavad raha juurde ja kohe.

Mul on vist aega veel natukene rääkida fundamentaalsetest probleemidest. Kõigepealt kaks probleemi: kvaliteet ja lõpetajate vastavus tööturu vajadustele. No selge see, et kummagagi pole asjad korras. 25–34‑aastaste kõrgharidusega töötajate palgaboonus on Eestis OECD riikidest tagantpoolt viies ja järjest on see palgaboonus vähenenud. Vaadake järgi, jälle, tabel A4.4.

Euroopa oskuste ja töökohtade uuringu järgi aga on Eestis töökohtade, töötajate oskuste ja omandatud hariduse lõhed ühed suurimad Euroopa Liidus, kusjuures on haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal, noorte osa on Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas. Samas on Eestis suurim osakaal ka neid, kellel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi ja oskusi. Muidugi on see erialati erinev. Aga kaks aastat tagasi valminud Riigikontrolli auditi kohaselt oli järeldus see, et üliõpilaste erialavalikud on liikunud ühiskonna tööjõu vajadustele pigem vastupidises suunas. Ma ei ole jälle näinud, et midagi oleks selle muutmiseks otsustavat ette võetud.

Kolmandaks probleemiks on muidugi mõttetu ingliskeelestumine. Suur või suurem osa inglise keeles õppinud välistudengeist saab Eestis maksumaksja arvel Eesti kõrgharidust tõendava dokumendi ja lahkub seejärel Eestist. Suurel osal välistudengeil on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda. Ühe välistudengi väljaõpetamine, isegi kui nad peaksid õppemaksu tasuma – aga suur osa ei tasu –, on Eesti tööjõuturu jaoks märksa kallim kui Eesti tudengi õpetamine. Eesti tööjõuturule jäänute keskmine töötasu jääb Eesti lõpetanutele alla, magistritasemel koguni viiendiku võrra.

Inglise keeles õpib ka osa eesti üliõpilastest ja pole kahtlust, et emakeeles õppimine on ikkagi efektiivsem. Kas keegi kahtleb selles? Samuti pole kahtlust, et kõrgkoolidesse järjest leviv ja domineerima kippuv inglise keel on ohuks meie keelekasutusele, emakeele elujõule. Ja erinevalt eeltoodud probleemidest ja vajadusest haridussüsteemi tervikreformi järgi saaks selle mõttetu ingliskeelestumise peatada kohe ja mitte ainult halduslepingutega, mille osas tuleks ka haridus- ja teadusministrile tunnustust avaldada, et need muudatused on tehtud, aga peaks ka kõrgharidusseadust muutma. Seesuguse eelnõu me esitanud olemegi.

Aga lõpetan siiski veelkordse kinnitusega, et krooniline akuutne probleem ehk rahastamine vajab kohe lahendamist.”

Jaak Valge