Jurist Kert Kingo Riigikogus: asutuste sisekontrollist on saanud hästitasustatud mugavustöökohad, kus midagi ei paljastata

Jurist Kert Kingo on ka EKRE korruptsioonivastase toimkonna juht.

Neljapäeval Riigikogus toimunud ja EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik” arutelul võttis esimesena sõna jurist Kert Kingo, kes tõestas oma ettekandes, et Eestis ei saagi korruptsioonivastane võitlus vilja kanda, sest sisekontroll on ise juhtkonna kontrolli all.

“Lugupeetud saalisviibijad! Räägin teemast, mis tuhmistab Eesti riigi kui õigusriigi eksistentsi, meie riigis vohavast korruptsioonist, mille siirded ulatuvad juba pea kõikjale ja mis kahjustab meie riigi positsiooni õigusriigina. Korruptiivset käitumist ja tegevust kogeb tavakodanik peaaegu igal sammul, mis iganes tegevuses oma õiguste teostamisel või nende eest seismisel. Oleme riigis loonud korruptsioonivastase võitluse tarbeks võrgustiku, asutanud erinevaid nõukogusid ja ühinguid. Kõikide avaliku sektori asutuste, krediidiasutuste ja kohalike omavalitsuste struktuuri on loodud üksused, mille peamiseks ülesandeks on võitlus korruptsiooni vastu, selle ennetamine ja avastamine. Pean siin silmas sisekontrolli osakondasid või teenistusi, auditiosakondi või komiteesid.

Aga vaatamata kõigele sellele, ei ole millegipärast märgata märkimisväärseid tulemusi, vastupidi, korruptsioon aina süveneb ja selle ulatus kasvab. Keskendun siinkohal avaliku sektori ja kohalike omavalitsuste asutustele, kuna just need on korruptsiooni taimelavad, nendest algab korruptsioon ja nendes, tulenevalt valdkonnast ja vastutusalast, asub sooduspinnas korruptsioonile. Arvestades, et otsustusõigus ja antud volituste ulatus on kõige suurem asutuse juhtidel, on eeldus ja võimalus korruptiivsele käitumisele just juhtivatel ametikohtadel töötavatel inimestel.

Miks järelvalve ei tööta?

Kuidas sisekontrolliüksuste töö on ametiasutustes üles ehitatud ja miks see ei õigusta ennast ega saagi kuidagi õigustada? Esiteks, lähtuvalt asutuste struktuuridest, asuvad kõik sisekontrolliga ehk järelevalvega tegelevad üksused asutuse juhi ehk siis ministri, kantsleri, peadirektori, linnapea või vallavanema otsealluvuses. Seega on sisekontrolli töötajad sõltuvussuhtes, nad on oma tegemistes sõltuvad oma tööandjast. Oma töös peaksid nad lähtuma muu hulgas korruptsioonivastasest seadusest ja andma aru oma vahetule juhile, samaaegselt arvestama aga ka oma tegevuste tagajärgede mõju tööandja positsioonilt. Ühest küljest peaks avastama ja tõkestama juhtide korruptiivset käitumist. Samas, selle avastamisel tekib olukord, nagu oleks justkui õõnestatud oma tööandja jalgealust. Nagu juba öeldud, on just juhtide puhul eeldus ja võimalus korruptiivsele käitumisele kõige suurem.

Kahte jumalat aga korraga teenida ei ole võimalik. Ilmne on, et tänasel päeval ei ole ühegi asutuse juht huvitatud, et tuleks avalikuks tema vastutusalas toimunud või toimuv korruptsioon. See kahjustaks asutuse mainet ehk eeskujulikku kuvandit, mille kujundamisega nii palju vaeva nähakse. Just nimelt, kauni kuvandi loomine on tänaseks kujunenud esmatähtsaks, mitte aus ja läbipaistev tegevus. Nii ongi sisekontroll korruptsiooniga võitlemisel põhimõtteliselt hambutu. Pühendunult oma tööd tehes võib ametnik varem või hiljem seista silmitsi võimaliku töökaotusega.

Menetlust saab alustada ainult asutuse juht, kes võib ise hukas olla

Teiseks, avaliku teenistuse seaduse kohaselt distsiplinaarmenetlust saab alustada üksnes asutuse juhi käskkirjaga või korraldusega. Ehk siis, distsiplinaarmenetluse alustamise otsustab ja annab selleks loa peadirektor või linnapea või muu asutust juhtiv isik. Kuidas on võimalik sisekontrollil sellises olukorras korruptiivselt käitunud asutuse juhi suhtes distsiplinaarmenetlust alustada? Kuigi kõik korruptsioonijuhtumid ei kuulu sisekontrolli töötajate pädevusse, siis selleks, et kas või uurimisasutuse rikkumise kohta andmeid edastada, on vajalik koguda eelnevalt asutusesisuseid tõendeid.

Samas, selleks, et koguda tõendeid ja viia läbi esmaseid toiminguid rikkumise tuvastamiseks, on vajalik kõigepealt luba distsiplinaarmenetluse alustamiseks ehk siis vahetu juhi, see on asutuse juhi käskkirja või korraldust. Ilma seda protseduuri järgimata on tõenäoline, et hoopis töötaja suhtes alustatakse menetlust seoses ebaseadusliku andmetöötlusega, kuna ta kuritarvitas talle töö tegemiseks võimaldatud juurdepääsu töötaja arvutile, telefonikõnedele, erinevatele andmebaasidele ja nendes sisalduvatele andmetele.

Järelikult sisekontrollil ei olegi praeguse struktuuriga ja kehtiva seaduse alusel võimalik korruptsiooniga tegeleda ja sellega võidelda. Need üksused on loodud näiliseks korruptsioonivastaseks võitluseks. Sisekontrolli osakondadest on kujunenud seetõttu hästitasustatud mugavustöökohad, mille eesmärgiks on jätta mulje korruptsiooniga tegelemisest ilma, et sellega ka reaalselt tegeletaks. Loomulikult on needsamad mugavad töökohad täidetud valitud ja lojaalsete inimestega, sisekontrolliüksuste juhtideks on määratud asutuse juhi isiklike vaadetega ühtivad ja sobivate soovitustega ohutud isikud. See, et nendel isikutel puudub tihti igasugune eeldav pädevus selle töö tegemiseks, ei ole oluline.

Sisekontroll tegeleb oma olemasolu õigustamisega

Mida siis avaliku sektori asutuste ja kohalike omavalitsuste sisekontroll tänasel päeval peamiselt teeb? Vastus: selleks, et oma olemasolu õigustada ja hoida muljet suurest võitlusest korruptsiooni vastu, tegelevad nad töötajate represseerimisega. Kiusatakse põhjendamatult töötajaid süüdistusega teenistuskohustuse süülise rikkumise nime all, heidetakse ette otsitud põhjuseid, näiteks andmebaasides sisalduvate andmete vaatamist olukorras, kus etteheidetavad toimingud olid töötajatele vajalikud mingi konkreetse tööülesande täitmiseks, mille on andnud vahetu juht. Neid repressioonimeetodeid kasutatakse töötajate puhul, kellel on julgust juhtida rikkumistele tähelepanu või oma arvamust avaldada, sest sellised töötajad on juhtkonnale tülikad. Sisekontrolli üksustest on kujunenud karistusorganid, kes aitavad juhtidel distsiplinaarmenetluse vahendusel vabaneda tülikatest töötajatest.

Need kõik on põhjuseks, miks sisekontrolliosakonnad ennast praegusel kujul ei õigusta ja korruptsioon õitseb. Meie riigis õigust ei saa. Kodanik jääb oma õiguste kaitsmisel abita. Kuigi olemas õiguskaitseasutused, kellel on seadusest tulenev kohustus seista seaduskuulekuse eest ja võtta rikkujad vastutusele, siis igapäeva elus see ei tööta. Räägin Politsei- ja Piirivalveametist, täpsemalt kriminaalpolitseist. Pean nördimusega tõdema, et tänasel päeval ei vasta kriminaalpolitsei töö tasemele, millele ta peaks vastama ja mida temalt oodatakse. Politsei alustab kriminaalmenetlusi isikute lõikes selektiivselt. Kuigi seaduse kohaselt tuleb kuriteo asjaolude ilmnemisel alustada menetlust, ei kehti see millegipärast kõikidele isikutele. Kodanikke koheldakse ebavõrdselt.

Näited elust enesest

Toon konkreetse näite. Endine vallavanem ja praegune abilinnapea pettis koos kahe sõbraga oma MTÜ-dele PRIA-lt välja erinevaid toetusi kokku ligemale ühe miljoni suuruses summas. Seaduse mõistes pani ta toime soodustuskelmuse. Kelmuse toimepanekut tõdes ja tunnistas ka PRIA, kinnitades kuriteo ajendi ja koosseisu olemasolu ning nõudes väljapetetud summade tagasimaksmist. Aga kriminaalpolitsei leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub nii ajend kui ka alus ja jättis menetluse alustamata. Teise põhjendusena tõi politsei, et kuna aasta pärast kuritegu aegub, siis ei ole otstarbekas menetlust alustada. Samas on politsei alustanud täpselt samade asjaolude pinnalt kriminaalmenetluse soodustuskelmuses 40 000 euro suuruse summa väljapetmises PRIA-lt ühe osaühingu poolt. Erinevus seisnes ainult selles, et see isik, kelle osas menetlus alustati, oli ilma positsiooni ja ilmselt seetõttu ka mõjuvõimuta kodanik.

Kogu eeltoodud tegevus toimus koostöös prokuratuuriga ja prokuratuuri teadmisel. Seaduse järgi juhib kohtueelset menetlust prokuratuur. Paraku ületab prokuratuur talle seadusega antud volituste piire. Igale politseiuurijale on määratud koostööks kindel prokurör, n-ö pereprokurör. Selle asemel, et ühtse meeskonnana arutleda võimalike tõendite leidmise võimalusi ja erinevaid menetlustaktikaid kuriteo edukaks lahendamiseks, on prokuratuur asunud hoopis suunama menetlusi enda, oma tuttavate või valitseva kliki huvidest lähtuvalt. Prokuratuur on see, kes annab politseile juhised menetluse mittealustamiseks või lõpetamiseks. Prokuratuuri juhised on kujunenud kohustuslikuks täitmiseks, nende eiramisel ähvardab politseiametnikku võimalik distsiplinaarmenetluse alustamine, millega kaasnevad sanktsioonid. Sanktsioonidena ei ole välistatud 48 tunniks arestimajas kinnipidamine või koguni pikemaks ajaks vahi alla võtmine. Põhjuse ja aluse leidmisel probleemi pole, need otsitakse.

Tean juhust, kui politseiametnik sai distsiplinaarkaristuse selle eest, et üks toimiku leht oli kogemata jäänud nummerdamata. Talle heideti ette võltsimise kavatsust. Aastaid eeskujuliku uurijana töötanu lahkus päevapealt omal soovil töölt, vältides sellega enda võimalikku solgutamist arestimaja ja eeluurimisvangla vahel. Prokuratuuri tegevust ei kontrolli keegi, nende üle puudub järelevalve ja nad ei vastuta põhimõtteliselt enam mitte millegi eest. Küll aga on kujunenud politsei sisekontrolli talitus prokuratuuri käepikenduseks ja tööriistaks, kui on tarvidus üksikute alles jäänud kohusetundliku politseiametniku kuulekusele survestada või kohusetundlikuks käsutäitjaks allutada. Nii need asjad olla ei tohi. Selline ei ole õigusriik. Tänan kuulamast!”

Allikas: Riigikogu stenogramm

Kommentaarid