Justiitsministeerium tõestas, et eurodirektiive topitakse Eesti seadustesse järelemõtlematult ja Brüsselile pugedes

Amblas Artur Sirgu ausamba avamisel peetud kõnes rääkis EKRE esimees Mart Helme sündmuse kontekstis ka suveräänsuse kaotamisest ja jutustas sellest, kuidas Riigikogus arutusel olnud seadused pole niiöelda kodumaised, vaid põhinevad täielikult eurodirektiividel.

Selle taustal oleks paslik vaadelda üht näidet riiklike institutsioonide, täpsemalt justiitsministeeriumi küünilisest suhtumisest. Jutt käib eelnõust “Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus”,  millega kaasnevas lisas “Kooskõlastamise ja avaliku konsultatsiooni käigus esitatud märkuste ja ettepanekute kooskõlastustabel” leiab alljärgnevaid Riigikohtu märkusi või ettepanekuid ja justiitsministeeriumi seisukohti või vastuseid.

“Kui eelnõu ärisaladuse mõistet lugeda, siis tuleb tõdeda, et see on raskelt hoomatav /…/ ja tegelikult ei ütle see ärisaladuse sisu kohta mitte midagi,” ütleb Riigikohtu märkus ja lisatakse: “Seaduses oleks vaja vähemalt eelnõu seletuskirjas tuua näiteid, milles seisneb ärisaladus.”

“Justiitsministeerium nõustub, et seaduse tekst peab olema võimalikult selge, kuid kindlasti ei ole ega saagi olla õigusloome eesmärk luua üksnes kergelt hoomatavaid sätteid,” kõlab ministeeriumi vastus koos arvamusega, et kirjapandud õigus peab katma ka olukordi, mida seadusandja akte vastu võttes ette ei näe, kuid ka seadustekstide koormamist tulevat vältida. Lõpetuseks nõustutakse kehtivas konkurentsiseaduses oleva näitliku nimekirja avamisega eelnõukohase seaduse seletuskirjas.

Edasi aga läheb lugu hoopiski räigeks seadusruumi solkimise õigustamiseks. “Sama võib öelda eelnõu paragrahv 4 lg 6 p 3 kohta, mille kohaselt ei loeta ärisaladuse saamist ebaseaduslikuks juhul, kui see on vajalik, et “kaitsta tunnustatud õigustatud huvi”. /…/ Enam ebamäärasem ei saa seaduse tekst olla. Kas selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma? Kas selles küsimuses on olnud varem probleeme?” küsitakse Riigikohtu poolelt.

Justiitsministeeriumi vastus “Selgitatud” on põhjapanev: “Jah, selliseid ebaselgeid definitsioone peab “pimesi” Eesti õiguskorda üle võtma. Jah, selles küsimuses on olnud varem probleeme.”

Ärisaladuse definitsiooni kohta on küsinud ka Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon, kes soovib seda täiendada. Ilmselgelt on see mõiste eelnõus puudulikult kajastatud ja võib kunagi ka jõustunud seaduses probleeme tekitada, kui see on kord vastu võetud.

Seda kooskõlastustabelit lugedes paistabki silma justiitsministeeriumi küünilisus, kes tunnistab Riigikohtule, et Eesti õiguskord võtabki üle ebaselgeid definitsioone, see on varemgi probleemiks olnud, kuid midagi olukorra parandamiseks ette ei võeta, vaid lastakse sellistel küsitavustel seadusi poolikuteks ja vastuolulisteks kujundada.

Lõpetuseks sobib lause seletuskirjast: “/…/ eelnõu näol on tegemist Euroopa Liidu õiguse rakendamisega”, kusjuures eelnõu ettevalmistajaks on justiitsministeeriumi ametnikud. Lisaks on eelnõuga koos ka päris pikk “Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2016/7943 ja Eesti õigusaktide vastavustabel”. Seega siis – eurodirektiivid mistahes hinnaga Eesti seadusesse ja mis sellest, et võib segadus tekkida, Eesti on Brüsseli ees sõnakuulelik olnud ja kõrva tagant sügamise ära teeninud!