07.06.2021
Kaitseminister Kalle Laaneti tavaliseks žestiks on käte laiutamine.
Kolmapäeval esitas EKRE fraktsioon kaitseminister Kalle Laanetile rea küsimusi, mis puudutasid kaitseväele antud kapitulantlikku käsku hoiduda 9. maid tähistavate venelaste ärritamise vältimiseks vormi kandmast.
Ettekande teinud Henn Põlluaas nentis, et mundri kandmine on uhkuseasi, seda ei usaldata mitte igaühele, vaid see on privileeg ja selle üle peab tundma uhkust nii see, kes seda kannab, ning tundma ka aukartust ka need, kes seda ei kanna, ükskõik kas nad on meie riigi kodanikud, võõrriikide kodanikud või siin elavad mittekodanikest alalised elanikud. “Kas me hakkame samamoodi tervet Eesti Vabariiki häbenema?” päris ta.
Kalle Laaneti pikast ja lohisevast vastusest väärib äramärkimist vaid see, et “Kaitsevägi hindab pidevalt olukorda nii füüsilises kui infokeskkonnas ning kohandab oma tegevusi ja meetmeid, et vähendada asjatuid riske ning tagada pidev võitlusvõime.”
Seega tunnistas kaitseminister, et kaitseväelaste loobumine mundrist “vähendab asjatuid” riske, aga kuidas selline väeossa hiilimine võitlusvõimet kasvatab, sellest ta ei rääkinud.
Küsimusele, et kas ülalnimetatud soovitus on kehtiv ka liitlaste sõjaväelastele, vastas Laanet, et Eestis paiknevad liitlasüksused kujundavad oma käitumisnormid vastavalt rahvuslikele regulatsioonidele ja kaitseväe regulatsioonid neile ei kohaldu.
Nii selgus, et NATO sõjaväelastel on selgroogu, mida Eesti kaitseväel ei ole – kuigi suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast suhtub NATO-sse halvasti, siis liitlased siiski nende ees ei poe.
EKRE saadik Alar Laneman ütles, et kaitseministri vastus jäi ebapiisavaks. “Minu küsimus on, kas on uuritud selle vormi mittekandmise mõju ja millised need järeldused on?” päris ta. Kalle Laanet rääkis hoopis nn kolmandast mõjust, mille järgi pidavat mundri kandmine distsiplineerima, mis aga ei puutu üldse asjasse. Edasi tõrjus ta käesoleva aasta sündmustele hinnangu andmist vaid väitega, et selline käsk eksisteerivat 2008. aastast.
Henn Põlluaasa küsimusest ja kaitseminister Laaneti vastusest selgus järgnevalt, et viimane ei tea midagi aastaid kestnud kombest, kus kaitseväe kaplanid viivad 9. mail pronkssõduri juurde sinimustvalge lindiga pärja, millel on tekst “Eesti rahvalt”.
Edasi selgus, et kaitseminister ei teagi midagi oma haldusalal toimuvast. Kui Urmas Reitelmann küsis: “Kas teile teadaolevalt on sidepataljoni ülemad kirjeldanud neid ohte ja riske, mis kaasnevad Eesti lipu ja vormi eksponeerimisel Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas kombel, et sidepataljoni võitlejad käivad piltlikult öeldes 9. mail küürus”, vastas Laanet: “Minul ei ole olnud veel au kohtuda sidepataljoni juhiga.”
Martin Helme tahtis täpsemat vastust: “Mul oleks palve natukene laiemalt analüüsida või püüdke meile anda oma arvamus sellest, kuidas taolised intsidendid teie hinnangul mõjutavad Venemaa juhtkonna hinnangut Eesti kaitsetahtele ja kuidas see võib mõjutada nende isu tulla, võtta ette mõni avantüür või alustada siis mingisugust operatsiooni Eesti vastu, kui me näitame neile oma tegudega, et kaitsetahtega on meil lausa sõjaväelise kõrgema juhtkonna tasemel tõsine probleem. Mismoodi see tegelikult meie riigikaitset kahjustab, kui me saadame Moskvasse signaali sellisena, nagu me saatsime?”
Kaitseminister Kalle Laanet arvab, et Putini-Venemaa ei ohusta Eestit kuidagi ega märka siin toimuvat: “Kui meie arvame, et see sündmus mõjutas Venemaa presidenti või Venemaa kaitsejõudusid mingilgi moel, siis me arvame endast ikka väga hästi.”
Sellise jutu peale arvas Mart Helme, et kui kaitseväes on sellised ülemad, siis pole ime, kui nad saadavad esimese raskuse peale väeosad kodudesse laiali.
Edasi tulid sõnavõtud, milles näiteks Peeter Ernits märkis, kuidas pronkssõduri juures kannavad vanad ja noored pidulikult ja uhkusega okupatsiooniarmee mundit, kuid Eesti kaitseväelastel kästakse enda oma häbeneda. Lisaks meenutas ta, et sellised otsused on teinud teatav kontingent.
“Kaitseväe juhataja enne praegust, Martin Heremit, on olnud ka Riho Terras, meie lugupeetud kolleeg europarlamendist. Aga kes on olnud ministrid? Hakkame peale: Jürgen Ligi, Reformierakond, Jaak Aaviksoo, Isamaaliit, Mart Laar, Isamaaliit, Urmas Reinsalu, Isamaaliit, Sven Mikser, sotsiaaldemokraadid, Hannes Hanso, sotsiaaldemokraadid, Margus Tsahkna, Eesti 200, kui tänaseid asju vaadata, Jüri Luik, Isamaa. Nii et tegelikult on ainult Keskerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond, kellele pole kaitseministri portfelli usaldatud,” tutvustas ta.
Peeter Ernits, kes meenutas ka Laaneotsa algatust ühineda Venemaaga, lisas: “Pole midagi imelikku, kui Reformierakonna mõjukad poliitikud omal ajal panid aluse sellele, et ühelt poolt üks Ansip viis pronkssõduri minema suure käraga, aga tema head kolleegid Jürgen Ligi ja Ants Laaneots tagasid selle, et mitte vihastada nüüd neid venelasi, kes muuseas armastavad ja austavad mundrit. Kui Eesti sõdurid oleks seal oma mundris käinud, tekitaks see pigem aupaklikkust kui hirmu ja viha.”
Kalle Grünthal ütles Kalle Laanetile otse välja, et praegune kaitseminister ja kaitsevägi ei kaitse kuidagi Eesti mundri au ning Leo Kunnas kutsus eelneva argumenteerimisega üles valitsust selleks, et need kärped, mis puudutavad sõjalist riigikaitset ja sisekaitset, tuleks tühistada.
Henn Põlluaas ütles oma kõnes: “Eesti Kaitseväe vormis liikumine avalikus kohas, sõjaväeüksuste ümbruses, loomulikult nendes üksustes, on uhkuseasi, see tekitab aukartust ja see on ka üks osa tänapäeva propaganda‑ ja hübriidsõjast, kui nähakse, et Eesti mehed, Eesti pojad kannavad uhkusega oma vormi, ei karda kedagi ja on valmis ükskõik millisele vaenlasele vastu astuma. Aga võta näpust, vaenlasele ei tohi vastu astuda, vaenlase ees ei tohi üldse mundrit kanda või ükskõik millisel sellisel päeval või olukorras, kus kellegi meelest võib Eesti mundri kandmine olla provokatiivne. See on täiesti absurdne.”
EKRE faktsiooni esimees ütles pärgade viimise kohta pronkssõduri juurde: “Mina ei tea mitte ühtegi riiki maailmas peale Eesti, kes sellisel viisil austaks oma riiki okupeerinud armeesid. /…/ Ma lähen tagasi veidikene ajalukku ja tuletan meelde – internetis on tolleaegsed materjalid ilusti olemas – 2007. aasta mais viisid Eesti ministrid ja kaitsejõud viisid pärgi pronksokupandile. Ma siit loen mõned kohad. Esimesena asetasid pärja pronkssõduri juurde kaitseväelased. Seejärel avaldasid austust peaminister Ansip, rahvastikuminister Urve Palo ja kaitseminister Jaak Aaviksoo. Avalikus kohas keelati Eesti vormi kandmine ära, aga pronksokupandi juurde mindi austust avaldama Eesti mundris! Ja seejärel, alles seejärel, pange tähele, jätkusid mälestusüritused pärja asetamisega Eesti kaitselahingutest osavõtnutele Maarjamäel. Prioriteet oli sellega paika pandud, kes on olulised, keda tuleb mälestada, keda tuleb austada, keda tuleb ka ilmselt põlata, sest ega ju nendest kaitselahingute üritustest Eesti Kaitsevägi ega ministrid osa ei võta. /…/ Ei tohi Eesti vormi kanda, aga okupante peab austama. Ja täna viivad, igal aasta viivad pärja nende punaarmeelaste ausammaste juurde meie Kaitseväe kaplanid, kes on selleks sunnitud, aga kes teevad seda Eesti Kaitseväe mundrites, sest sinna tohib minna Kaitseväe mundrites, aga mujal ei tohi ennast üldse näidatagi, tuleb dressipükstes mööda seinaääri hiilida.”
Kalle Laanetil jätkus ülbust väita lõpusõnas: “Teate, ma tunnen ennast päris uhkelt. Kui oponendid võtavad nii pikalt ja palju sõna minu tegevuse kritiseerimiseks, siis ma olen midagi teinud ikka niimoodi, mis läheb hinge. /../ Minu arvates me peaksime mõtlema rahvaesindajatena selle peale, kuna ma julgen ennast ka rahvaesindajaks nimetada, kas need sõnad, mis siit maha öeldakse, kahjustavad või tugevdavad Eesti kaitsevõimet, nii siseriiklikult kui ka välisvaenlaste ees.”
Pseudokaitseminister Kalle Laanet usub, et ta midagi ära teinud ja teda kritiseeritakse selle pärast – tegelikult pole ta midagi erilist ära teha suutnud, ja mida on jõudnud, sellegi on valesti teinud.