Kalle Mälberg: Espenbecq ja Houelleberg ehk Lõuna-Eesti rahvuskonservatiivid Kääpa koolisaalis

FotorCreated

Prantslane ja eestlane ei tunne teineteist. Prantslane libistab veini, eestlane luristab õlut, näod, soengud ja sogedki on erinevad, aga laulud, naised ja mõtted, oh üllatust, on üsna samad.

Urmas Espenberg on eesti kirjanik, poliitika- ja meediategelane, koolitatud filosoof ja maailmarändur. Michel Houellebecq on maailmakuulus ajastumoodne prantsuse kirjanik. Espenberg on eesti peenkirjanduse paavstimeelsete riigikirjanike ja kulkalemmikute jaoks eikeegi. Ka noored barbarused teda ei salli ja kulka sentigi ei anna. „Ennem saan kultuuriministriks, kui kulkalt tuge,“ muigab kümnekonna raamatu autor ise pühameestest vaimuvürstide üle. Samas loetakse Espenbergi teosed rahvaraamatukogudes kapsaks, soustiplekised sõrmejäljed lehekülgedel, eesti keeles oluliselt rohkem kui Houellebecqi.

Kuid ometi on midagi, mis neid kahte meest nende loomingus tihedasti seob, kuigi nad on jõudnud sellele ühisele erinevaid teid pidi, erineval ajal ja erinevates riikides. Nad räägivad samadest asjadest: naistest kui meeste viimasest lohutusest ja samas igavesest pettumusest, samuti islamist, mis Euroopat enda alla heidab.

Lihtsuse mõttes võiks hääldada mehi maalähedaselt: Hullupekk kõlab maainimese tarbeks paremini kui Houellebecq, Espenberg ei ole rahvuslikuks tõlgitud Haavamägi – laseme tal olla näiteks Espenpekk. Võime grotesksuse huvides teha veel ühe reveransi, kuna need kaks isikut juba nii läbipõimunud on. Vahetame mängu huvides veel lõpud ning saame tulemuseks Espenbecq ja Houelleberg.

Houellebecq kirjeldab romaanis „Platvorm“, mis juhtus Prantsuse kultuuriministeeriumis moodsat kunsti kureeriva ja seda jälkuseni põlgava ametnikuga. Aasia palmiranniku veetlusturismi klubi varemetel pärast plahvatust ja muslimisõdalaste kuulirahet, kui hukkunud oli tema vabameelne armastatu Valerie: „Ometi läks mul kõvaks ja ma suutsin isegi seemnepurskeni jõuda, kuid naudingut polnud. Viga polnud tai tüdrukutes, nemad olid ikka meisterlikud, ja sulnid, ma ise olin tundetu. Asja puuduseks oli see, et tegemist on ikkagi inimsuhtega. Võimetu taas naudingut tunda, võisin ma vabalt teha nii, et tüdruk võis orgasmi saada. Ma võinuks ju rõõmu ihaldama hakata, aga ma ei tahtnud enam seda tunnet, nagu midagi oleks mängus – lasta kirg endasse teades, et valu tuleb järele. Kui armuelu lõpeb, omandab elu tervikuna mingi konventsionaalsesse vormi valatud normkäitumise – säilib küll inimkuju, ent vaimu ega elu sees pole.“

Houellebecq kirjutab lohutult, et me ei mõista maailma, usku, ega rasse kunagi, aga see polegi oluline. Ta eelistab elada mõistuseta – piisab kui saab süüa, silitusi ja aegajalt vabaneda munadesse kogunenud seemnest: „Leida kedagi, kes pühenduks end minu õnnele, võttes teise inimese armastuse nautimise oma eesmärgiks – Valerie oli ime, mõistatus, erand“ (Michel Houellebecq, Plateforme, Editions Flammarion, 2001, tõlkinud Indrek Koff, 2016).

Lihtsat õnne ja siirast rõõmu mõistmata ei suuda me mõista ka kõike ülejäänut. Euroopa avarilm lehkab egoismi, masohhismi ja läheneva surma järele. Euroliit on loonud elujõuetu silmakirjatseva süsteemi ja püüab end veenda tädimeelse sallivussirmiga. Pehkinud Lääs tahab pommitamist ja naftasõdu peale sundida ning kõrgepalgaliste hedonistidena jätkuvalt palmiturismis soojamerelisi naisi ja poisse hoorata. On kindel, et kalk karmasaatus saab taolise Euroopa juba täna kätte. Palmi all õrna asiaadiihu silitav eurooplane tunneb iseenda hävitamise iha – tobe sallivusjutt, liiga palju alkoholi, pikad koosolekud ja laua taga koogutamine. Pole siis ime, et riisipõllult rollerisadulas linna sõitnud taitüdruku värske nahk ajab eurosid tuulutama. Hullubekk näib meile ütlevat: lakake imestamast põhjuste üle miks meid vihatakse kui tõsiusklike automaaditärin ja pommid laotavad rasvunud  veetlusturisti  peene gurmeega hellitatud soolikaid  Afrodite liivarannale, avatusest ja tolerastiast padranud europiidi hedonistlikud ajuräbalad ripuvad palmi otsas nagu jõulupräänikud.

Mida häbiväärsem on elu, seda kramplikumalt klammerduvad Eestigi heaolutsevad jätised iga rändrahnu külge. Limuskid kipuvad kleepuma tähekombinatsioonide (EAS, KIK, PRIA, Kulka, Soros ja AEF, jms) fondinisade otsa –  vahet pole, kas uudishimust, saamatusest, allaheitlikkusest, sotsialismilembusest või sooja koha ihalusest. Espenbecq tekitas nullindate alguses furoori oma kirjanikudebüüdiga, avaldades romaanid „Tequila pööripäev“ ja „Otsin naist“, kus üllatas paraadkirjanikke seksuaalsuse senisest vabameelsema käsitlusega. Inimeste seksuaalelu uurijana (kirjutas sellest ka populaarteadusliku monograafia) oli tal asjast ehk rohkem aimu kui keskmisel Eesti kodanikul. Paljud kriitikud ja tühiilkujad on tema varajasse loomeperioodi kinni jäänud, nagu poleks uut perioodi olnud ega tulnud. Ei loeta, ei süüvita ja ega tahetagi, aga kui just peab, siis reserveeritud vastumeelsuse ja solvava pealiskaudsusega.

Päriselus on Espenberg pigem tavaline oravarattas mitmelapseline pereisa Tallinnas. Ta on nagu sada aastat varem sündinud arst A.P. Tšehhov, kes peenete salongidraamade autorina küsis võõras linnas teda hotelli sõidutavalt voorimehelt alati, kus selles linnas asub litsimaja. Seda küsitakse tihti ka kaugriikide giidide käest, teab Espenbecq, kes turismi alal kaua töötanud, rääkida.

Palun aru saada, alla kriipsutada, meelde jätta ja mällu taguda: kirjanikuroll ei segune eluga nii lihtnaiivselt nagu väikekodanlasest pisipürjeli pisike mõtteidu toodab. Kõrged kunstid ja suguiha pole kõrge ja madala paaritusrakend, nagu esteetikaprofessor Leonid Stolovitš kunagi tudengitele seletada armastas. See pole porutšik Rževski lemmikanekdoodis krahvinnat klaveril sugutav ohvitser „Väägade libe instrument, muide!“  Nii nagu günekoloog ei suhestu otseselt oma ravitavate patsientide suguorganitega, ei suhestu ka kirjanik oma tegelaste ja nende tehtuga oma loomingus.

Sugutamine kui absurdiburlesk iseloomustab mõlemat autorit. Espenbergi rändaja S. ja Houellebecqi minategelane aina panevad ja panevad küll mulatitari Pariisis, venelannat Tallinnas, tailannasid Pattayal, rumeenlannat Bukarestis, tšehhitari Praha – ikka kingituste, armastuse ja ihaga. Tõeline internatsionalism (sotsid oleks sillas), aga pigem on panemine kirjanduslik kujund, aitamaks tegelastel leida lamedast, raskest ja ühetaolisest elust ehk veel mingigi üürike petlik õnnehetk, enne kui lõpetada alati loogilise ja aina korduva pettumisega. Ampluaa laieneb edasi maarjamaalase jaoks eksootilistesse riikidesse nagu Iraan, India või Assam. Kanadas õppinud, modernne, kuid iraani ajatollade režiimile jalgu jäänud kaunis ja küps pärslanna Aiša avab ennast ja tutvustab islaminaiste seni vähe teada intiimelu köögipoolt euroopa/eesti lugejale, läbi dialoogi oma armsama S-ga. „Suuseks on mosleminaistele täiesti vastuvõetav teema ja nad teevad seda suure õhinaga. Ma pakuks sulle ka anaalseksi, kallim,“ ütles Aiša. „Meil on sellest juttu olnud, ära arva, et see mulle ei meeldiks, kuid mul on selle kohaga teatud terviseprobleemid… aga ma tahaks, et sa mulle seemne selja peale purskaks, nii vahva oleks… moslemimehed on ümberlõigatud ja neil tuleb nagu püssist, sina pead vist nahka tagasi tõmbama “ (Rändaja/The Traveller, 2013)

Põnevad reisid eksootilistes riikides, rannad, palmid, kõrbed, mäed, džunglid ja peened hotellid – kohustuslikud vaatamisväärsused, pildistamised ning võõramaa naised tüütavad romaanides lugejat ja alter ego naiivset realistihinge. Vaevu hairünnakust pääsenud Espenbecqi rändaja S. veenab lugejat, et võõramaise klanitud ilu illusioonides pettumine on paratamatu. Hullupeki viimane, tulevikku suunatud romaan „Alistumine“ toob Prantsusmaal aastaks 2020 reeturitest sotside abiga võimule muslimist presidendi. Aga nüüd ilmnebki põhimõtteline vahe. Espenpeki romaanide tegelased hakkavad otsima  õnne kodusest Eestist, perekonnast ja omamaisest kultuurist. Allakäinud ja oma rahvuslikud ning moraalsed pidepunktid lõplikult loovutanud läänlastel pole aga enam millelegi loota. Täielik tühjus, mis sillutab teed vaid jõuetule alistumisele.

Espenbergi romaanis „Mees, kes kartis“ 2009 on vananev, endise kuulsuse varemetel vabisev kirjanik, inimesi pelgav eraklik tõlk ja kuulsuseihas rappuv gaasikontori keskametnik otsustanud oma hirmud viia salapärase „Julge Tee“ hirmuületamise salaühingu altarile. Unenäolises kosmoloogia määratlematuses hirm ei kao, ent inimese juhib avaramale teele siiski mingi vääramatu ja nähtamatu jõud, mille nime keegi ei tea. Nagu toogas Platon ise oleks piiniate all seletamas oma ideed paradiisiaia õunast, mida ei ole olemas. Aga mõte oli ja on. Platoni vabaakadeemia elas Kreekas 800 aastat kuni keiser Justinianus selle 6. sajandil ära keelas. Ja Bütsantsi lõpp oligi ligidal.

Mida romaan edasi, seda enam hakkab välja kooruma Espenbecqi kodumaine ellerlik viis, tema rahvuskonservatiivne paatos. Kord olid meil suured kujundid ja müüdid: hõbevalge ja laulev revolutsioon, me võitsime lage lubjates lauluväljakul ja käsikäes Balti ketis niikuinii. Võitsime, sest meil oli idealismi, seda täna peavoolu teenrite poolt rämedalt populismiks sõimatet kaunidust.

Laupäeval, 4. märtsil, nõretas euroilast meilt varastatud võõrkeelne „Eesti laul“. Varem kuses üks ülbe tüdruk Tartu kunstimuuseumi põrandale, EAS vedas laiali hipsterite rohelist lögaplonni; elupõline ärmataja ja igavesti nätsu näriv Koomas von Veidrik Pilves on häbi pärast välismaale pakku pagenud; üle inimeste kodude buldooserit sihtivad ahned RB raudteearendajad heldivad õdusas õhus nähtamatute taskumiljonite ihaluses. Heitunud mesilasperena  hoiame siin, kõigi sõjardite uppumatul lennukikandjal, kahe suupoolega mäkkdoonaldsit haukava Trumpi poole, kuna peavoolu poolt pakutud globalistide käpiknaine Hillary oleks Euroopa hävitamise kindla lõpuni viinud.

Samal laupäeval, 4. märtsil oli Võrumaal Kääpa kooli suur saal nii rahvast täis, et aknad tuli lahti teha. Ligi 200 EKRE liiget Valgast Lämmijärveni esindasid kümme korda suuremat Lõuna-Eesti rahvuskonservatiivide väge. Mart Helme sõnas: „Mõtlesin täna sauna minna, aga siin ajab rahvas kere juba nii kuumaks, et viska ainult leili!“ „Mis me ikka telekat vahime“ uhmasid kaks noort turjakat Mõniste meest akna all, „mõtlesime EKRE-sse astuda!“

Tiit Hennoste kirjutas kunagi mitte ainult Espenbergist, vaid kogu Eesti uuemast kirjandusest laiemalt: „Ei kehti enam meie kirjandusilmas nii tavaline klassikaline alverlik soovitus: räägi tasa minuga – on manifestid, tõekuulutused, loosungid, teod“.

Prantslaste Hullupekil lootust pole, eestlaste Espenbergil aga õnneks küll!

FOTO: PM/Scanpix – Erakogu

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Kalle Mälberg: Espenbecq ja Houelleberg ehk Lõuna-Eesti rahvuskonservatiivid Kääpa koolisaalis

  1. Laine kirjutas:

    Tjaa! Kalle Mälberg veab oma rida endises hoos. Kuna nimede poolest tegu justkui lähedastega, saab siinkohal nimemängu jätkates lisada -Kalle Mälbeck`i, kokku Kuldne trio. Head sulejooksu.

Kommenteerimine on suletud