Kas etniliste eestlaste kodakondsusasjades otsitakse teadlikult komistuskive?

Olid ajad, mil sinimustvalget lippu varjati hoolega. Praegu saab ta vabalt lehvida.

Kui jälgida neid juriidilisi momente, mis on viimase paari aasta jooksul etniliste eestlaste kodakondsusasjus esile ujunud, tekib mulje, et asjadel lastakse teadlikult karile joosta.

Alles olid jamad Abhaasia noorte eestlaste emakeeleõpetaja Ilma Krenstremi passi ja kodakondsuse ümber, nüüd aga on selgunud, et juriidilise segaduse tõttu ähvardab veel üht eestlast Eesti kodakondsusest ilmajäämine.

“End sünnijärgseks Eesti kodanikuks pidanud Margita Erma sai jaanuari keskel ootamatult teada, et jääb 12. märtsil Eesti kodakondsusest ilma, kuna on kodakondsuse saanud abiellumise kaudu,” kirjutab Delfi.

Süvenemata detailidesse peab nentima, et sellised asjad hakkavad kuidagi igapäevaseks muutuma – ikka ja jälle selgub, et mõnel etnilisel eestlasel on kuidagi kodakondsusega asjad nihu.

Huvitav aga on see, et ametnikkond hakkab seda asja kohe hambutult mäluma – alates PPA ja ministeeriumi ametnikest kuni presidendi ja õiguskantslerini välja jahutakse, et asi pole õige, etnilised eestlased peaksid saama ennast kodumaale lihtsustatud korras sisse seada, ja siis püstitatakse ette üks pisike bürokraatlik seadusesäte, millest keegi ei tohi üle ega ümber minna. Inimesed jäetakse kasvõi kodakondsusest ilma ja saadetakse riigist välja, aga mööndusi ei tehta. Paljudele ilusatele sõnadele sama ilusaid tegusid ei järgne – siis on kõik järsku pedantsed seadustejärgijad!

Muidugi peab riik jälgima ranget seadustest kinnipidamist, kuid need pole kivitahvlitesse ajaloo jaoks raiutud – neis saab ka erandeid teha, väljapääsmatuid olukordi inimlikkusega lahendada. Meil on president, kes harrastab poliitturismi, kuid kodumaal on vaid iluasjaks – miks ei võiks riigipeal olla õigus lahendada näiteks Ilma Krenstremi küsimus temale erandkorras kodakondsust andes? Eriti kui veel on teada, et see probleem lahendatakse nagunii ja selles pole mingit juriidilist möödapääsmatust.

Etniliste eestlaste kojunaasmine peaks olema võimalikult lihtsaks tehtud, kuid tundub, et seda lihtsalt ei taheta teha. Pole ju ka ime – kartellierakondade valitsedes on rahvusriigi põhimõtetest eemaldutud seitsmepenikoormasammudega. Tänased Eesti valitsejad loovad kodanikupõhist riiki, kus eestlaseks olemine pole enam privileeg, vaid ta peab ennast neegri ja ukrainlase selja taha järjekorda võtma – las nemad saavad kõigepealt eestlasteks!

Näib, et etniliste eestlaste probleem aetakse hästi teravaks, saavutamaks olukorda, kus kõigil tekib tüdimus ja otsustatakse – teeme topeltkodakondsuse ja siis lahenevad need asjad lihtsamalt. See aga hakkaks maruliselt kodanikkonda kasvatama, lisaks tekitatakse meile “mitme lojaalsusega” inimesi ja see teeks rahvusriigi mõttetuks anakronismiks. Aga just seda üritab EKRE ära hoida!

Eesti kodakondsus peaks etnilistele eestlastele olema lihtsalt kättesaadav, tulgu ta siis Salme ja Ülem-Suetuki küladest või Torontost – kui ta naaseb ajaloolisele kodumaale ja tahab oma riigi kodakondsena siin edasi elada, tuleb mistahes bürokraatlikud tõkked lihtsalt maha siluda. Meid pole palju, eestlust tuleb hoida ja seda privileegina teiste ees, sest see maalapike on ju meie ainus kodumaa.

Kommentaarid