Mõnel pool on hakatud sõna võtma, et Ukraina sõjapõgenikke ei tohiks nimetada pagulasteks, sest see olevat liigselt solvav. Isegi minister Taavi Aas vabandas ja parandas end, kui ta täna Riigikogu infotunnis nimetas Ukrainast tulijaid „pagulasteks“. Ent kas peaks vabandama ja kas on solvav?
Teeme mõisted selgeks. Leheküljelt Pagulasabi.ee nähtub, et põgenik on katusmõiste inimeste kohta, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Põgenik võib olla ümber asunud oma koduriigi sees või koduriigist lahkunud, et otsida kaitset mõnest turvalisest riigist. Põgeniku juriidiline staatus võib olla erinev: ta võib olla de facto põgenik oma riigi sees, ta võib olla taotlenud varjupaika mõnes muus riigis, kuid ta võib juba olla saanud mõnelt teiselt riigilt rahvusvahelise kaitse.
Pagulane on inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ning ei saa seetõttu oma koduriiki naasta. Inimene on pagulane juba enne, kui riik talle varjupaigataotluse esitamise järel kaitse annab, s.t pagulasstaatuse andmine pelgalt kinnitab ametlikult pagulaseks olemist, mitte ei muuda inimest pagulaseks. Sõna “pagulane” võidakse kasutada nii sünonüümina katusterminile “põgenik” kui ka viidates Genfi konventsiooni alusel kaitse saajatele.
Niisiis on tegemist sünonüümiga, liiati laienevad ka Ukraina sõjapõgenikele pagulaste staatus.
Lisaks on olemas veel varjupaigataotleja, täiendava kaitse saaja, rahvusvahelise kaitse saaja.