24.10.2018
Recep Tayyip Erdoğan
Ilmselt on paljud Eesti inimesed tähele pannud, et Türgi on Erdogani võimu all muutunud piirkonna mõjukamaiks riigiks ning seejuures ka ebademokraatlikumaks ja ähvardavamaks.
Türgi parlamendi väliskomisjoni esimehe Volkan Bozkır ütles Postimehele antud usutluses, et Eestis on mõningad Türgis keelatud Fetullah Güleni usuliikumise liikmeid, keda Türgi tahab tagasi. Bozkır ei täpsustanud nende arvu. “Kuid me küsime teie võimudelt, miks nad ei anna sõbralikule riigile üle terroriste, kui kõik toimikud on neile üle antud. Küsige neilt, mina ei ole see, kes varjupaika andis,” ütles ta.
Esimene mõte, mis selle juures kohe tekib, on see, et niivõrd ebademokraatliku riigi nõudmistele ei tohi Eesti mingil juhul kuuletuda. Me ei pruugi teada, mis toimub Erdogani režiimi ja Güleni usuliikumise vahel tegelikult, kuid massirepressioonid Türgis, kus represseeritakse tuhandete kaupa ajakirjanikke, õpetajaid, riigiametnikke, sõjaväelasi ja teisi ühiskonna liikmeid, lubab vähemalt oletada, et demokraatlike õigustega on selles riigis küll väga halvasti, ja Türgi inimestel on põhjust varjupaika otsida. Terroriste Eestis olijate seas tõenäoliselt ikkagi pole, Erdogan nimetab nii kõiki, kes tema vastu on.
Praegu tegutseb Erdogan küll aktiivselt Saudi Araabia ajakirjaniku Jamal Khashoggi tapmise paljastamisel, mis on tervitatav, kuid arvestades ajakirjandusvabaduse seisu Türgis endas võib eeldada, et selle taga on pigem nii üldine rivaalitsemine Saudi Araabiaga positsiooni pärast Lähis-Idas kui ka see, et selline julm mõrv pandi toime Erdogani võimualal tema teadmata.
Peale selle ei tohi Eesti unustada, et suvel toimunud presidendivalimistel sai Erdogan 52% häältest, kuid 48% teda omaks ei pidanud – valimisvõidust hoolimata on endale suurema võimutäiuse kahmanud riigipea polariseerunud ühiskonnaga riigis opositsiooniga tugevas vastasseisus, ning näidanud, et arveid klaarib ta sageli ebaseaduslike võtetega.
Erdogan on nii rändekriisis kui ka oma valimiskampaania ajal Euroopa Liitu pidevalt ähvardanud, küll pagulaste kinnihoidmise lõpetamise, küll survevahenditega selle eest, et Saksamaa ei luba Türgis käivaid valimiskampaaniaid sinna üle tuua. Teatavasti elab Saksamaal 3 miljonit Türgi immigranti, kelle seas on nii Erdogani kui Güleni toetajaid, ja see on toonud Türgi sisevastuolud ka sinna. Eriti jõhker aga on see, et presidendi ihukaitse on peksnud välismaal tema vastu protesteerinud meeleavaldajaid.
Türgi tegevus Süürias, kus ta on operatsioonid Islamiriigi vastu muutnud sõjaks kurdide vastu, tema flirt Putiniga ja veel paljud teised agressiivsusele viitavad tegevused on näidanud, et Türgi ei sobi Euroopa Liitu, seda enam, et see laseks türklased üle Euroopa ringi kondama. Türgi on Euroopas ka suur mošeede rahastaja ja seega islami eksportija, keda peaks küll pigem Aasiasse tagasi tõrjuma – Osmani impeeriumi ronib Euroopasse seekord massiimmigratsiooni kaudu ja Lääne-Euroopa liberalism on talle selleks kaudselt ka loa andnud, eriti Saksamaa.
Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja ütles BNS-ile, et alates 2014. aasta 1. jaanuarist kuni käesoleva aasta 31. septembrini on Türgi kodanikud esitanud Eestile kokku seitse varjupaigataotlust. Muul alusel elamislubasid, näiteks õppimiseks, töötamiseks või pereliikme juurde elama asumiseks on viimase viie aasta jooksu Türgi kodanikele antud 624 korral. Siinkohal peab üle kordama, et Eesti ei tohi Türgi majandusmigrante siia lubada, sest nende suutmatusest integreeruda on Saksamaa küll parim näide – türklased on sinna viinud islami ja loonud teise Türgi, ise riigi majandusse vähe panustades (80% Saksa türklastest ei tööta). Eestile on vaja oma inimesi tagasi, mitte võõraid.
Diplomaatiline etikett ei luba Eestil Türgile öelda, et me pole talle sõbralik riik, seda enam, et meid seob NATO liikmelisus. Samas aga ei tohiks Eesti olla reaalsuses sedavõrd sõbralik riik, et need väljanõutavad inimesed Türgile välja annaks. Eesti peab olema nende riikide seas, kes suhtuvad Türgisse karmilt. Kahjuks pole Eestil Sven Mikseri välisministriks ja Jüri Ratase peaministriks olles enam oma välispoliitikat, on vaid Brüsseli oma…