Kes on need, keda uusparempoolsed Isamaasse tagasi tuua tahavad?

Parempoolsete algataja Tõnis Kons rääkis Postimehele, et nad tahtvat tuua lahkunuid Isamaasse tagasi, mis tekitab küsimuse: milliseid lahkunuid?

Väga tõenäoliselt peetakse teiste seas silmas ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetajaid, kuigi Isamaa ja EKRE on juba pikemat aega läinud erinevat teed – esimene neist esindab euroopameelset konservatismi, teine aga rahvuslikku.

EKRE arvelt toetuse kasvatamine on praktiliselt võimatu, sest rahvuskonservatiivide nišši ei taha Isamaa ise sisse tungida – see on nende jaoks liiga rahvusmeelne.

Kujutagem nüüd ette üht rahvuskonservatiivset maailmavaadet toetavat inimest, kes on mures eestluse tuleviku pärast; kellele ei meeldi, et neegrid on Tallinna ja Tartu linnapildis kindlalt sees; kellele on vastumeelt slaavlaste massiline sissevedamine ja vene keele tugevnemine Tallinnas ning mujal Põhja-Eestis; kes ei pea õigeks homoagenda tõusu Eestis; kes on vastu EL-i muutmisele föderatsiooniks, ja nii edasi.

Mida pakuvad neile Parempoolsed?

“Eesti jõukuse kiire kasv on võimalik vaid /…/ rahvusvahelistumise edendamisega. /…/ Kaasaegne rahvuslus põhineb eelkõige inimeste kuuluvustundel, mitte niivõrd etnilisel päritolul. Eestlaseks võib nii sündida kui saada, kuid oluline on eestlaseks jääda. /…/ Ränne on vabas maailmas loomulik ning konservatiivne poliitika ei seisne mitte sisserände eitamises… /…/ Kõik juba Eestis elavad inimesed, sõltumata nende kodusest keelest, peavad tundma Eestit oma koduna. /…/ Riik peab /…/ tagama vähemuste õiguse täisväärtuslikule elule.”

Kõik need uusparempoolsete enesetutvustamises ära öeldud momendid näitavad, et Isamaa värskelt juurdekasvanud tiib ei ole midagi erilist, ta jätkab samas liberaal-vasakpoolses niššis, kuhu on koondunud kõik erakonnad peale EKRE.

Rahvuskonservatiivide toetaja on üldjuhul inimene, kellele kõik need uusparempoolitsevad seisukohad ei meeldi. Nii et Isamaal tuleb oma uusi jüngreid mujalt õngitseda. Näiteks Michali juurest, kes kohe hingesugulust kinnitas.

Kõige tähtsam aga kogu loo juures on see, et ega Isamaa ise ju ei muutu – kogu loosunglikus programmis pole midagi uut. Ilmselt tekitas selle pinnavirvenduses laarlaste ja respublikaanide kunagise mõistusabielu liigrutiinseks muutumine.

Või nagu ütleb üks kommentaator: Isamaa sai oma “eestikahesaja”.