21.03.2018
Neegrid Tallinnas
Eestis üldsust raputab Eesti Ekspressis avaldatud uudis, et Tallinnas Pärnu maanteel tegutseva afrobaari-restorani Fontana omanik Kevin Zibilamene (31) viibib veebruarist vahi all — politsei heidab Kongo kodakondsusega aafriklasele ette sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat rahapesu ja arvutikelmusi.
Möödunud sügisel saadeti kelmuses süüdistatuna kohtu alla Mama Afrique omanik, kamerunlane Edmond Otang Eboti. Tallinna tehnikaülikooli välistudengina õppima asunud neeger pettis väidetavalt eestlannadelt raha välja.
Sellega seonduvalt tuleks ühiskonnas ehk võtta rohkem jutuks need kümned (kokkuvõetuna ilmselt juba sajad) aafriklased, kes on Tallinna tänavapilti ilmunud. Õiglasem küsimus oleks ehk: kas nad üldse peavad siin olema ja kas neist pole mitte rohkem kahju kui kasu? Mis õnnemaa me oleme neile siia loonud?
Rändekriisi alguses vallandasid sallivuslased rünnakutelaine kogu Eesti ühiskonna vastu, süüdistades eestlasi massilises rassismis. Kõik vähegi tõmmumad inimesed võeti erilise kaitse alla ja neist kujundati sõna otseses mõttes õnnetud ahistatavad inimesed. Tegelikkus aga on midagi muud ja see vaatab vastu Vahemerd ületavatest paatidest — neis on valdavalt ainult täies elujõus mehed, kes ei vaja Helen Sildna moodi õblukeste Eesti naiste poolt mingit kaitset, pigem vajavad nad eestlannasid muul moel. Ennekõike aga otsivad nad hõlpsamat äraelamist
Pole kahtlust, et neegrid tunnetavad ruttu selle sallivusliku kaitse ära ja kasutavad seda oma huvides, lahendades ka enda tekitatud probleemid ründava vastusüüdistusega “rassist”. Kui aga võtta kokku kõik Tallinnasse ennast sisse sättinud aafriklased, siis tasuks mõista, et nad pole midagi erilist ja hindamatut, paremal juhul on nad samasugused inimesed nagu meie, halvemal juhul on nad kas siia kergema elu peale tulnud või tegelevad lausa kuritegevusega, nagu Kevin Zibilamene ja Otang Eboti. Just ebaseadusliku tegevuse juures võibki kõige rohkem eeldada, et neegrid kasutavad ära riiklikule tasemele viidud sallivus- ja abistamispoliitikat pagulaste suhtes.
Ennast sallivaks pidavad inimesed võiks jälgida näiteks BNS-i uudiseid, kust tuleb lausa igapäevaselt uudiseid Aafrikast ja need pole head, eriti Nigeeria ja Kongo osas, kus kõik kaklevad kõigiga. Sellisest ühiskonnast lihtsalt ei tule häid ja seaduskuulelikke inimesi. Kui sealt tulebki mõni helgem pea, rabatakse see kindlasti Saksamaa ettevõtjate poolt ära ja siia jõuab ainult supivaht, kellest seaduskuulelikke kodanikke vorpida õnnestub vaid siis, kui panna nad täie rauaga oma tehtu eest vastutama. Paraku võtab salliv Euroopa esimese asjana pagulastelt ära just vastutustunde, andes asemele kõikelubatavuse.
Kogu neegriteemaga haakuvad ka teated Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus valgetelt farmeritelt hakatakse riiklikult maad ära võtma, seejuures hüvitust maksmata. Valgete tapmine, mida nimetatakse Valgeks Genotsiidiks, käib seal juba aastaid, kusjuures Zimbabwe näite varal on ka teada, et maade üleandmine neegritele tähendab põllumajanduse allakäiku. Ei tohiks jätta märkimata sedagi, et Lõuna-Aafrika on heledanahaliste bušmanite kodumaa, kuhu mustad aafriklased valgusid umbes samal ajal, kui hollandlased Kapimaale oma esimese koloonia rajasid.
Mustad vihkavad eurooplasi, sageli kolonialismiaja tõttu, veel enam aga seetõttu, et vasakliberaalsed lillelapsed puistavad endale tuhka pähe ja lubavad väidetavate kolonialismi kuritegude eest ennast jalaga peksta. Ülemaailmse musta rassismi tugevnedes pole aafriklastel põhjust siingi põlisrahvast tõsiselt võtta, kui sallivuslik ühiskond neid poputab ega pane reegleid järgima ja oma tegude eest vastutama. Võib eeldada, et ka Kevin Zibilamene ja Edmond Otang Eboti kasutavad Eesti liberaalsust ära, ise sisimas vastuvõtjate üle irvitades.
Kui naasta nüüd Tallinnas pesitsevatesse aafriklastesse, siis ei tohiks ühiskond neisse suhtuda kui toredatesse abivajajatesse või ülivajalikku tööjõusse, sest seda nad pole. Kindlasti aga peab silma peal hoidma nende äritegevusel, sest just seal on ilmselt käimas väga valgustkartvad asjad — ei maksa arvata, et Aafrika ärieetika mingilgi moel Euroopa omaga sarnaneb. Kõige parem oleks need inimesed saata tagasi oma kodumaal äritegevust elavdama!
Kui aga keegi arvab, et ega kõik neegrid halvad ole, siis need kaks pätti on juba esile kerkinud napist paarisajast omasugusest, nagu ka Süüria naisesüütajad. Mis saab siis, kui neid on kümme tuhat?