Koalitsioonikõnelused kui ehedaim poliitiline lehmakauplemine

Eesti,
- Updated
©Teet Malsroos/Õhtuleht
Kas saite tulevases valitsuses kaubale?

Sel nädalal alanud läbirääkimised uue valitsuskoalitsiooni moodustamiseks tundusid nädalavahetuse saabudes kõigi jaoks kuidagi vale jalaga alustatud olevat.

Muidugi oli mängus ennekõike valimiste võitja ehk Reformierakonna traditsiooniline ülbus, kus Kaja Kallas tundub samuti “ligistunud” olevat. Kõigepealt arvati välja üks “parketikõlbmatu”, ja siis kästi teistel enda ette rivistuda: “Me vaatame teie hambad ja musklid üle, otsustame, kes on kõige kõbusam, ja anname talle võimaluse tõestada, kuidas ta saab meile kasulik olla!”

Muidugi tõi see kaasa “esimese laine” võimalike koalitsioonipartnerite solvumise, sest rääkima ei astutud mitte kindlate eelistustega, vaid deklareerides, et eks õunte pealt vaadatakse. Kui läbirääkimised päris mitmete partneritega läbi kukkusid, otsustas Reformierakond ise solvunud näo pähe teha ja teisi süüdistama hakata: nii ei tehta!

Eesti poliitikamaastikul armastatakse rõhutada, et poliitika olevat kompromisside kunst. Kui Reformierakonda alustab sellega, et välistab kohe teatud jõud, siis maksab üldse tema kompromissivalmiduses ja -oskuses kahelda. Seda enam, et nii RE kui KE jaoks tähendab kompromiss üldjuhul seda, et kõik teised peavad võimulesaamise nimel loobuma oma nõudmistest, mis nende omaga kokku ei lähe, ja leppima suurte platvormiga. Või siis võetakse ette Exceli tabel ja hakatakse malemängu korras vastastikku oma tähtsusetumaid programmipunkte maha kriipsutama.

Muidugi ei ole kellegi välistamine alati sugugi vale – kui on teada, et maailmavaade läheb ikka väga lahku, siis pole mõtet läbirääkimiste laua taha minnagi. Ausas poliitikas on ülitähtis oma näo säilitamine. Soomes juhtus nii, et rahvuslikust ja immigratsioonivastasest erakonnast Põlissoomlased läks osa ministreid valitsusse, mis ajab multikultipoliitikat – Oulu ja Turu sündmuste näitel on ju näha, milleni globalistliku poliitika ajamine viib, aga Timo Soini otsustas rahvuslusele selja keerata ja on nüüd lihtsalt üks arvukatest globalistidest. Kui inimene kaotab näo ja muutub selgrootuks limukaks, on ka tema aetav poliitika räpane.

See ei kehti mitte ainult maailmavaatelistes küsimustes, vaid ka majanduslikes, näiteks maksuküsimustes, mis on vasak- ja parempoolsetel kardinaalselt erinevad. Kui ühed soovivad anda ühiskonnale võimalused raha teenida, teised aga ise seda laiali jaotada, pole mõtet koos valitsuse loomist alustadagi.

Eesti valitsused on siiani olnud mingid võimupiruka tükkide jaotusel põhinevad koalitsioonid, mis on koosnenud luigest, vähist ja haugist. Sotsid on neomarkstid, kes soovivad multikultuurset repressioonidel põhinevat sotsialistlikku ühiskonda. Isamaa-IRL on küll deklareerinud rahvuslikkust ja isamaalisust, aga alati teinud kaasa kõik sigadused, mis eestlust hävitavad. Reformierakond oli kunagi paremliberaalne ettevõtjasõbralik erakond, kuid on nüüd mandunud olluseks, millest keegi midagi aru ei saa – eks ettevõtjad on taas tema selja taha tulnud vaid sellepärast, et VEB Fondi partei lubab ka neil skeemitada ja trikitada, kuid asi on alati JOKK.

Nii ongi Eestis kõik valitsuskoalitsioonid olnud selgrootute moodustised, milles ainus tõsiseltvõetav jõud on sotsid, kes ei tõmbu kordagi tagasi oma ideoloogilistelt positsioonidelt, tulevad poliitilises süsteemis ka kõige paksematest sigadustest välja (tõsi küll, valimistel enam mitte), ning deklareerivad oma marksistlikku agendat kõigile ette. Muidugi ei sega see neid vingerdamast ja teistele nuge selga tagumast. Sellised koalitsioonid, mida hoiab koos ainult võimupiruka lõhn, peavad poliitikamaastikult kaduma.

Saab ju ka teisiti ja Eestil on veel valikuid. Hoolimata sellest, et Isamaa on olnud selgrootu soolikas, on seal veel arvukalt inimesi, kelle mõtlemine on rahvuslik ja patriootlik. Enne Ratase võimulepääsu oli ka Keskerakond paljudes asjades tõsiseltvõetav: nad olid rahvahääletuste ja presidendi otsevalimise poolt, Rail Balticu ja kooseluseaduse vastu (vähemalt osa poliitikutest) ja nii edasi. Jüri Ratas oli see, kes tegi KE-st venestava ja globaliseeriva erakonna. Kuna neil erakondadel on ühiseid kokkupuutepunkte palju, on võimalik ka koalitsioon EKRE-ga, mis viib riigi tagasi suveräänse rahvusriikluse teele.

UU

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused