Kõige kõvemini õigusriigist karjujad on ise juba ammu süütuse presumptsiooni jalge alla tallanud

Eesti,
©Scanpix
Õigluskaaludega on Eestis lood halvad. Pilt on illustratiivne.

Poliitilised intrigandid ja demagoogid räägivad palju õigusriigist, unustades seejuures kõige olulisema – et süüdi saab mõista ainult kohus ja mitte isehakanud inkvisiitorid.

Eesti riigis pole süütuse presumptsioon ammugi enam au sees – meedia algatab ise menetlusi, mõistab süüdi ja ka hukkab, ning justiitssüsteem venitab tõelisi menetlusi nii, et kogu protsess muutub iseenesest inimest ruineerivaks karistuseks, ning see lõpetatakse liiga sageli ikkagi süütõendite puudumisel.

Kummalisel kombel lasevad süütuse presumptsiooni kõige sagedamini täis need, kes ise täie kõriga õigusriigist räägivad. Üheks näiteks on president Kaljulaid, kes pasundab õigusriigist iga nurga peal, see aga ei takistanud teda minister Marti Kuusikut risti tagumast veel enne, kui mingid tõsisemad kahtlustused üldse avalikkuse ette jõudsid. Praegu aga on kogu kõnealune nõiajaht takerdunud ja keegi ei taha sellest isegi enam rääkida – Marti Kuusik on ju elimineeritud.

Riigipea ongi kõige sagedamini õigusriigile näkku sülitanud – temale aitab omaenda poliitilistest antipaatiatest, et inimesed, inimgrupid ja erakonnad ühiskonna paariateks kuulutada.

Indrek Saar rääkis sotside viimasel suurkogunemisel samuti õigusriigist, süüdistades EKRE-t selle põhimõtete rikkumises – samas käis nende endi siseminister peamise vastaserakonna miitingul poliitilist provokatsiooni korraldamas, ergutades sel moel provokaatorit tagant. Isegi pressikonverents toimunu kohta peeti erakonna kontoris, mitte siseministeeriumis.

Reformierakonna riigikogu fraktsioon aga korraldab sel neljapäeval parlamendis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu teemal “Kas õigusriik on ohus?” Kas võiks veel suuremat kahekeelsust ette kujutada?

“Viimasel ajal on toimunud palju sellist, mis paneb küsima, kuidas on seis õigusriigiga? Kui siseminister ütleb infotunnis, et tema arusaam õigusriigist ongi sootuks muu, kui senini kehtinu, siis on see teema, mida tuleb põhjalikumalt käsitleda, sest õigusriik on olnud meie demokraatia oluline osa,” sõnas Kallas.

Seni kehtinud õigusriik oli Reformierakonna toiduahela õigusriik, kus õige oli kõik see, mis aitas poliitoravatel võimupiruka juures püsida. Kui nüüd on see monopol käest võetud, tembeldatakse iga korruptiivsushõngulise toiduahela lõhkumine rünnakuks õigusriigi vastu, kuigi see on rünnak üheõigusluse pihta.

Kaja Kallas on ise juhtinud inkvisiitorite rünnakuid EKRE ministrite Marti Kuusiku, Kert Kingo ja Mart Järviku vastu, tampides seejuures süütuse presumptsiooni seljas – peale Marti Kuusiku pole keegi neist isegi süüdistust saanud, aga neid on hävitatud, nende maine on maadligi pekstud, neist on kujundatud kurjategijate võrdkujud.

Reformierakondlane Vilja Toomast rääkis Marti Kuusiku juhtumi puhul, et isegi kui mees ja naine mõlemad vägivalla olemasolu eitavad, tulevat vägivalda ikkagi eeldada, sest naine võivat olla surve all – seega isegi kui tõendeid pole, tuleb need luua. Selline arusaam õigusriigist on küll väga vildak.

Eraldi tuleks rääkida peavoolumeediast, kelle jaoks on süütuse presumptsioon sõnakõlks – nemad hukkavad iga päev verbaalselt paljusid ja sellest räägitakse kui ajakirjandusvabadusest. Meedia verejanu ei pidurda Eestis enam eriti miski – nende motiiviks on “keelan, käsen, poon ja lasen!”

Eestis pole õigusriigist suurt midagi järel ja endiselt räägivad sellest peamiselt need, kes seda igapäevaselt jalge alla tambivad, inkvisitsioonilõkkeid süütavad ja piinariste püstitavad.

Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.

Süütuse presumptsiooni üldmõiste sisaldab mitut üksikõigust ja põhimõtet: õigus süütuse eeldusele; süü tõendamiskoormise asetamine riigile; õigus vaikida; õigus kahtluste tõlgendamisele süüdistatava kasuks (in dubio pro reo).

Võimalik on vaadelda süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, seonduvana au ja hea nime kaitse, inimväärikuse ning väljendusvabaduse kaalutlustega.

Kommentaarid

2 commentsOn Kõige kõvemini õigusriigist karjujad on ise juba ammu süütuse presumptsiooni jalge alla tallanud

  • Avatar
    uskmatu-toomas

    Banaania paneb sajaga oma lõpu poole siin pole vaja otsida ei vene jälge ega kellegi karvast kätt-ikka meie ise !

  • Avatar
    Isamaalane

    Sellele artiklile võib kahe käega alla kirjutada. EV Põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsioon meil ei kehti, inimesi mõistavad süüdi meedia ja igasugused muud tegelased. Kui President annab sõnumi “Sõna on vaba” , siis sealt võib teha järelduse et sõna on alati vaba ja võib inimese ilma süüdimõistva kohtuotsuseta risti lüüa. Õigusriigist meil EV küll rääkida ei saa. Meie “õigusriik” on 17 aastat võimu juures olnud oravate loodud õigusriik, kus tegeliku õigusriigiga midagi ühist ei ole, vähemalt süütuse presumptsiooni seisukohalt mitte. Selle seisukohalt ei ole meil õigusriiki isegi mitte 1 %. Kahjuks. Kuidas seda olukorda muuta. Koheselt muuta ei saa, aga praegune valitsus töötab selles suunas ja kui see valitsus püsib, on lootust, et astume iga aastaga sammukese õigusriigile lähemale.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused