13.08.2020
Paljud Eesti poliitikud on tulnud sujuvalt punaselt poolelt sinisele poolele.
Eestil ja eestlastel on Nõukogude Liidu kommunismiehitamisest väga valusad mälestused ja tundub, et mõisted “marksism”, “leninism”, “internatsionalism” ja paljud teised nõukaaja märksõnad peaksid meil vastumeelsust tekitama. Aga ei ühti…
Venemaalt sotsialismi enam Eestisse ei tule. Idanaaber on agressiivne, rahvusvahelistele reeglitele sülitav, maffialaadse poliitilise süsteemi ja suurvenelik-imperialistliku ideoloogiaga üliohtlik riik, aga sotsialismi venelased küll enam ehitama ei hakka – nende KGB taustaga eliit ajab džunglikapitalismiga kõvemat raha kokku.
Küll aga on marksism-leninism ja kommunismiideed kandvad ja tugevnevad liberaalses Läänes. Euroopa Komisjoni tollane president Jean-Claude Juncker käis Karl Marxi 200. sünniaastapäeval isiklikult Trieris “revolutsioonide isa” Hiinas valmistatud monumenti avamas.
Ameerika kommunistid deklareerisid toetust demokraatide presidendikandidaadile Joe Bidenile, kes valis asepresidendikandidaadiks Senati kõige punasema ja sõgedama tegelase Kamala Harrise. USA demokraatide partei kubiseb (nagu ka Briti leiboristide partei) padupunastest tegelastest, kus ülistavad Chavezi-Madurot, Castrosid, Puna-Hiinat ja ei tea keda veel. Soomeski on võimul padupunaste ja mürkroheliste koalitsioon, riiki muudetakse multikultuurseks ning traditsiooniline Kekkoneni ajast pärit vasakpoolsus kogub jõudu.
USA demokraadid on avanud tänavad ehtsaimatele revolutsionääridele, äärmuslik ja terroristlik Antifa naudib liberaalse võimueliidi tuge kogu Läänes, kliimavõitlus ja rassismivastasus võtavad üha enam Oktoobrirevolutsiooni mõõtmed, feministid ründavad kirikuid ja nii edasi.
Eestiski ei taha keegi peale konservatiivide rääkida sellest, et Pakosta ja Feministeeriumi marunaisõiguslus, LGBT homoagenda, Inimõiguste Keskuse ja sallivuslaste migrandilembus ning teised “euroopalikud väärtused” pole mitte kantud murest õnnetute ja tagakiusatute pärast, vaid see on osake neomarksismi Frankfurti koolkonna ideoloogiast, mille kohaselt võeti proletariaadi asemel “kaitstavaks” vähemused, naised ja migrandid.
Kui vaadata Eesti erakondi, siis kõik nad (peale EKRE) toetavad “kommunistlikku” Bidenit, karlmarxilik-junckerlikku Euroopa Komisjoni, “revolutsioonilisi” kliimahüsteerikuid, tänavatel laamendavat BLM-i ülestõusu, punarohelist Soome “huulepulgavalitsust”, granaadiplahvatuste-Rootsit põhjamaise eeskujuna ja nii edasi.
Eesti Töörahva Kommuun hiilib üha julgemate sammudega tagasi, toetajateks sotsid, vasakpoolseteks muutunud reformarid, globalistlikud “kahesajatajad”, sallivuslased, kõigieestlased ja teised internatsionaalse maailma loojad, toetatud muldvana Sorose rahadest ja ideedest. Jutt on neil muidugi teine, aga teod marksistlikud.