08.10.2021
Urmas Reitelmann
Ligi 30 aastat Kristiines elanud endine teleajakirjanik ja praegune Riigikogu liige Urmas Reitelmann leiab, et kuna Tallinn on Eesti rikkaim omavalitsus, siis on linnaelu olnud enam-vähem korraldatud ka Keskerakonna pika ainuvalitsuse kiuste ja sellest hoolimata, et värsked ideed on neil ammu otsa saanud.
Lahendamist vajavaid murekohti on aga küllaga. „Tallinna puhul on üks põletavamaid küsimusi liikluskorraldus,“ ütleb Reitelmann. „Osa sõiduteest võib ju üle värvida, kuid sellest ei teki turvalist liikluskeskkonda jalgratturitele. Jalgrattateed näevad ikka hoopis teistsugused välja ja seda teab igaüks, kes on käinud Kopenhaagenis või mõnes teises Põhjala linnas. Maksumaksja poolt kinnimakstud ühistransport ei ole toonud juurde bussi- ja trammikasutajaid. Põhjus on paraku geograafiline – linnakodanik ei jõua ühistranspordiga Astangult Viimsisse kiiremini kui autoga, ümberistumised on tüütud ja võtavad lõpmata pikalt aega. Inimesed eelistavad privaatselt oma autos istudes ummikutes aega kulutada ja see on mõistetav. Tallinna ühistransport ei toimi ega meelita kasutama ning siin ei ole linnavalitsus aastakümnete vältel ühtegi kaasaegset lahendust välja pakkunud.“
Reitelmann osutab, et ühistranspordi viimine maa alla või tänavapinna kohale on küll kallis, kuid maailmast ei ole raha otsa saanud, tehnilised lahendused täiustuvad iga aastaga.
„Kui Tallinnas praegu midagi puudu jääb, siis visioonist ja tahtest,“ ütleb Reitelmann. „Seejuures meenub ühe linnaametniku lugu Savisaare aegadest, mil Tallinna väisas üks liiklusplaneerija USA-st. Mehele näidati liikluse kitsaskohti ja visioone kerkivatest mitmetasandilistest liiklussõlmedest. Kõike seda näinuna, ütles mees, et 400 000 inimesega linn ei vaja mitte mitmetasandilisi liiklussõlmi, vaid asjad saaks korda, kui keegi hakkaks liiklust lihtsalt planeerima.“
Reitelmanni meelest on Kristiines tore elada, siin on palju eramuid ja vähe tööstust. „Millega aga inimesed hakkama ei saa on linnale kuuluvate teede ja kõnniteede korrashoid, juhul kui neid üldse on. Ühele Euroopa pealinnale ei ole kohane, et paarikümne aasta jooksul ei ole Kristiines ikka veel kõikjale kõnniteid ehitatud, et vihmaga tuleb lompidest mööda laveerida ning et lapsed on sunnitud kooli minnes sõiduteel kõndima.“
Reitelmann juhib tähelepanu sellele, et maailmaprobleemid on jõudnud otsaga ka Tallinna ning need aina kuhjuvad. „Eesti keelega enam hästi hakkama ei saa, sissetungijad on muutunud tänavapildis ja kaubanduskeskustes igapäevaseks nähtuseks, linnal puudub ülevaade, kes tema territooriumil üldse elab. Kuna omavalitsusel lasub kohustus inimesi ravida, pakkuda neile lasteaiakoht ja anda kooliharidust, siis peaksime teadma, kes nad on ja millised probleemid nendega kaasuvad,“ ütleb Reitelmann.
„Helsingis elab politsei hinnangul 20 rahvuse esindajaid, kellega ei suuda keeleoskuse puudumise tõttu mitte keegi suhelda, ja kui keegi proovib väita, et see probleem meid ei puuduta, siis ta eksib rängalt. Omavalitsused ja riik peavad siin tegema sisulist koostööd ja selleks tuleb usaldada juhtima inimesed, kes tajuvad ohte ning omavad meelekindlust nendega sisuliselt tegelemiseks.“
Urmas Reitelmann on elupõline Tallinna kodanik ja elanud Kristiine linnaosas 1990. aastate algusest. Tõsi, tänaseks on ta kolinud teisele poole Paldiski maanteed ning on sattunud seetõttu Haabersti asukaks.
Oma igapäevast leiba teenib ta Riigikogu liikmena. Eelnevalt on ta olnud tele- ja raadioajakirjanik, produtsent ning Kaitseliidu peastaabi töötaja, samuti on ta olnud Tallinna volikogu liige ja konservatiivide fraktsiooni esimees.