27.03.2020
Inimesed ostavad vähem ka toiduaineid.
Küllap on paljud Eesti inimesed juba mõelnud selle peale, et karantiinide ja liikumispiirangute ajal oleks parem olla metsa sees maakodus.
Inimeste liikumist analüüsiv geograaf Tiit Tammaru teeb ennustuse – toetudes 1970ndatel lääneriike tabanud naftakriisi näitele, prognoosib ta linnastumisele vastupidiseid arenguid.
“Siis toimus väga massiline inimeste liikumine linnadest maale. Kriisi ajal kipub olema niimoodi, et linnades on elamiskulud kõrged, ja kui kaob ka töö ära, siis hakatakse otsima mingeid alternatiive. Ja sageli see tähendab seda, et minnakse linnadest tagasi maale, kus on teine kodu, on lähisugulased, ema, isa. Kriisi ajal linnast maale minek on riigi sees üsna tavapärane sündmus,” lausus Tammaru ERR-ile.
Ka praegu lähevad paljud eestlased tagasi maale ja pärast selle lõppu ei pruugi mitmed sealt linna naasta. Paradoksaalselt võib koroonakriis saavutada seda, mida riiklikud regionaalmeetmed seni ei suutnud, leiab Tammaru.
“Meil ei ole enam vaja nii töökohtade ja kooli lähedal olla. Eestlastel on hästi palju suvemaju ja teisi kodusid. Ja kuna riik on soovitanud hoida distantsi inimeste vahel, siis kuna linnad on hästi tiheda asustusega, hakkavad inimesed mõtlema, et on võib-olla mõistlik linnadest rohkem üle riigi laiali liikuda,” rääkis Tammaru.
Seda arvamust kinnitavad mobiilioperaatorid. Telia statistika mobiilse andmeside kasutamisest näitab, et mobiilse interneti kasutamine on üle Eesti plahvatuslikult kasvanud, inimesed on liikunud linnast maale ja kasutavad ohtralt internetti seal, kus seda varem vähe tehti.
Tegelikult on eestlased alati rasketel aegadel maale pakku läinud. Praegu teeb olukorra aga teistsuguseks see, et maal on väiketootmine sisuliselt hävinud, pole enam oma kartulipõldu ja peenramaad, seapõrsast ja lüpsilehma, kaasaegsemates majades sageli ka puuküttel pliiti-ahju. Kuivõrd maalt on suuresti kadunud ka poed, arstipunktid, koolid ja muud vajalikud asutused, peab maale kolijal olema auto, et teenuste järele alevikku või linna sõita. Samas pole ka internetilevi igal pool leitav.
Seega annab juba praegu tunda isamaaliste ja reformierakondlike valitsuste maaelu-vaenulik, vaid äratasumisel põhinenud poliitika, mis hävitas sisuliselt elu ääremaadel – taastada seda on raske, sest kõike tuleb nullist alustada.
On veel üks oluline moment – suuremal osal migrantidest pole oma maakodu, seda nii venelastel, kes on siiatulekust saati koondunud linnadesse, kui ka uusmigrantidel, näiteks aafriklastel, kellel pole siin kohe mitte kedagi, nagu kurtis hiljuti ajakirjas “Pere ja kodu” üks suurpere toest unistav nigeerlanna.
Paljud inimesed on väitnud, et suur kriis paneb paljud asjad paika – seekord nii eestlaste tugeva seose oma maaga kui ka migratsiooni pahupoole, kus inimestel pole enam juuri ja neist saadavat tuge.