Kui valimislubadustesse sigineb kodanikupalk, tasub selle üle sügavalt järele mõelda

Eesti,
©Scanpix
Välisinvestorid muretsevad oma raha pärast, kuid Euroopa majandusruumis pole demokraatlike protsesside katkemist küll karta. Pilt on illustratiivne.

Lähenevad valimised toovad kindlasti endaga kaasa ohtralt ideid valijate häälte püüdmiseks ja üheks selliseks kaheldava väärtusega jutuks võib saada kodanikupalk.

Mõistagi on oluline see, millega kodanikupalga ellukutsumist põhjendatakse. Mõnel juhul tahetakse seda kehtestada sotsiaalse võrdsuse nimel, et ka töötutel, töövõimetutel või väikesepalgalistel oleks võimalik täisväärtuslikku elu elada. Teisalt sobiks see justkui tulevikuühiskonda, kus robotid kõik ära teevad ja iga eneseharimisega tegelev tulevikuinimene saab oma vajaduste rahuldamiseks ühiskonna poolt antava kindla summa. Meil on küll juba olemas kirjanikupalk, kuid põhjendus, et loomeinimene saab selle kaudu pidevalt materiaalsete murede peale mõtlemise asemel edukalt raamatuid kirjutada, on tõtt-öelda väheveenev.

Samas aga pole kodanikupalk võrdsustagatisena eriti populaarne. Näiteks Šveitsi kodanikud lükkasid 2016. aasta rahvahääletusel sellise ettepaneku üsnagi ülekaalukalt tagasi — 2200-eurost muiduraha pooldas vaid 22% referendumil osalenutest, kuigi allkirju selle korraldamiseks koguti üle saja tuhande.

Äripäev kirjutas mullu, et mõnel pool ei võeta seda isegi kaalumiseks, kuna hind oleks liiga kõrge. New York Times märkis näiteks, et kui igale ameeriklasele maksta aastas 10 000 dollarit, nõuaks see kokku 3 triljonit dollarit, mis ületab riigi praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide mahu kaheksa korda.

Soomes on selline projekt hetkel käimas, kuigi üksvahe käis jutt selle lõpetamisest. 2017. aastal valiti 175 000 töötu seast pilootprojekti jaoks välja 2000 inimest, kes 9. jaanuaril said maksuvabalt kätte oma esimesed 560 eurot.  Soome jaoks on idee katsetamisel üks peamisi eesmärke välja murda suluseisust, kus helded sotsiaaltoetused ei motiveeri inimest vähem tasustatud tööd vastu võtma — kodanikupalk säiliks ka sellist tööd leides.

Kodanikupalga nõrk moment on just ideoloogiline, sest see sarnaneb kommunistliku võrdsuse ideega — inimene hakkab asja eest, teist taga riigilt raha saama, sageli ise millessegi panustamata. Kui vähekindlustatud ja vaesed me ka poleks, ajab iga intelligentse inimese, sealhulgas ka selle, kes on talle määratava kodanikupalgaga kohe nõus, pead vaevama lihtne mõte: kodanikupalk niisama äraelamiseks, ilma et ma selle eest midagi tegema peaks — oot, kuidas see võimalik on?

Ega olegi. Üldjuhul on tegu sotsialse eksperimendiga, kus tähelepanu all on mingi ühiskonnagrupp. Kogu kodanikkonda hõlmav kodanikupalk oleks kas väga jõuka või väga kommunistliku ühiskonna märk, Eesti aga pole kumbatki. Eesti-sarnases vähejõukas riigis toimuks see kahtlemata aktiivsemate töötegijate ning viljakate ideede väljamõtlejate ja elluviijate arvelt, mis tekitaks ühiskonna eri gruppide vahel arvestatavaid pingeid. Meil tuleks selle idee elluviimiseks jälle maksu- või aktsiisidemääradele räigelt juurde keevitada.

Võib eeldada, et mõni niinimetatud protestihääli koguv, liiga väikese toetusega või üldse äärmustesse kalduv seltskond, nagu Eesti 200, rohelised või Vabaerakond, võivad kodanikupalga idee häälte püüdmiseks välja käia. Sellega kaasa minna siiski ei maksa, sest materialistlik maailmavaade ütleb — miski ei teki tühjusest, ammugi mitte kodanikupalk. Ja kindlasti peaks selle lubaja üksipulgi lahti seletama, kust see raha võetakse.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused