20.10.2020
14 aasta eest ei sunnitud koeri veel homopropagandat tegema.
Tänase homokaitsmise teema valguses on huvitav meenutada, kuidas kirjeldas Postimees homoteemat 14 aastat tagasi ehk “Seksuaalvähemus irriteerib vaikivat enamust”.
Lugu sai tollal alguse ühe homoklubi helkuriskandaalist, mille peale Priit Pullerits uuris, et kas avalikkuses ja meedias aktiivsemaks muutunud homoaktivistid kalduvad oma elustiili ja väärtushinnangute propageerimisse.
Skandaal puhkes, kui selgus, et homoklubi Angel jagas helkureid ainult poistele ja soolise võrdõiguslikkuse volinik pidi sekkuma, et neid antaks ka tüdrukutele.
Tollal leidis Tartu Ülikooli meediauuringute dotsent Veronika Kalmus veel, et sellist tegevust saab tõlgendada laste ajupesuna. Eesti Lastevanemate Liit arvas neil aegadel veel, et tolerantsuse ja liiklusohutuse edendamise sildi all tehti tavapärasest erineva seksuaalse sättumuse propagandat ning seda, et kampaania läks liiale, tunnistas ka homoõiguste eest võitlev Ivar Sild.
“Kummatigi pole see esimene kord, kus meedias on esitatud küsimus, kas homoseksuaalsed inimesed on võitluses enda eksistentsi ja sallimise eest jõudnud propagandistlikku faasi,” kirjutas Postimees.
Homosõbralikuks nimetatud Vahur Kersna rääkis tollal, et kuigi homosid on ühiskonna 1 protsent, siis mõnes kanalis on neid 50% ulatuses näha. Ajakirjanik Tiina Kruus väitis, et homolik maailmataju ja -nägemine ajab võrseid. Meestearst Margus Punab nimetas Eesti Ekspressi homolembeliseks. Ajakirjanik Barbi Pilvre pidas homosid põnevamaks kui heterosid.
Poliitik Aivar Riisalu pahandas, et homoparaad saab rohkem kajastust kui Erna retk, nimetades mehe-naise suhet ja laste kasvatamist normaalseks ja homoseksualismi “ei ole loomulik”. Seksuoloog Imre Rammul lisas, et tegu on traditsioonilisest kõrvale kalduva sättumusega.
Huvitav on see, et tuntud vasakliberaal Peeter Oja on sel ajal pahandanud, et talle hõõrutakse mingeid äärmusi nina alla ja nõutakse nende respekteerimist, muidu ahistatavat neid. Ära on märgitud ka Konservatiivide Klubi liige Martin Helme, kes peab homoagendat ühiskonna elujõulisust õõnestavaks ja tugeva peremudeli vastaseks.
Isamaaliit on tollal olnud väga homoseksuaalsuse propageerimise vastu, sotsid aga on ainsa erakonnana väljendanud toetust samasooliste kooselu seadustamisele.
Postimees tunnistas siis, et küsitluste järgi otsustades eesti rahva enamikule vastuvõetamatu. Samasooliste abiellumisele ning homopaaridele lapsendamisõiguse andmisega ei olnud Emori küsitluse järgi päri tervelt kolm neljandikku eestimaalastest.
Lõpuks toob Postimees välja, kuidas «müüa» üldsusele homoseksuaalsust ehk neuropsühhiaater Marshall Kirki ning politoloog ja sotsiaalse turustamise eksperdi Hunter Madsen avaldatud raamatus “Pärast balli: kuidas Ameerika saab jagu oma hirmust geide ees ja nende vihkamisest 1990. aastatel” avaldatud seisukohad.
Sellest selgub, et avalikkus tuleb üle ujutada homoseksuaalsuse positiivsete kuvanditega, kuni ta muutub nende suhtes tundetuks; tuleb tõkestada levimast neid sõnumeid, mis on homoseksuaalsuse vastu, ning tembeldada nende sõnumite levitajad kodanikuõiguste vaenlasteks ja homofoobideks, ning panna rahvas avalikult homoseksuaalsust aktsepteerima, kujutades homoseksuaale filmides, teleprogrammides ja meedias igati sümpaatsete tegelastena.
Tollal “Sakalas” ajakirjanikuna töötanud Jüri Kukk lisab Postimehe loole meenutuse, kuidas Viljandimaa ajalehte tuli homoorganisatsiooni nõudekiri, et väljaanne peab kirjutama avalikult oma suhtumisest homoseksualismi, ja kui ta kasvõi kirja eirab, pannakse ta homofoobide “musta nimekirja”.
“Sakala” tollane tegevtoimetaja Peep Talimaa vastas geiagendale juhtkirjas, et väljaanne pole andnud mingit põhjust ennast homofoobias süüdistada ega allu seepärast ka väljapressimisele.
See oli aeg, kui sõna oli veel vaba ja ajakirjandus objektiivne. Postimehe lugu näitab, kuhu me 14 aastaga oleme liikunud ja millise edumaa on homoagenda selle suhteliselt lühikese ajaga saanud. Ja kuidas me oleme teel homovaikivasse ajastusse…