11.05.2019
Andrus Kivirähk – verbaalses kõhulahtisuses vaevlev neomarksistlik loomeinimene.
Praegu on popp rääkida EKRE räigusest, aga Andrus Kivirähk paneb ka kõige räigemale ekreiidile pika puuga ära – vasakpoolsele “kirjanikule” on seejuures verbaalne kõhulahtisus igati lubatud.
“Arvake kaks korda, kas sellise avaliku mõnitamise tiražeerimine liberaalse meedia poolt aitab ühiskonda kokku liita või süvendab ühiskonna lõhestatust ning tingib samalaadse vastureaktsiooni,” küsib Varro Vooglaid sotsiaalmeedias.
Edasi siis mõned tsitaadid Andrus Kivirähki loost “Puuksutaja tagapingis”, mida edastab ei keegi muu kui neomarksismi häälekandja Eesti Päevaleht.
“Ei pidanud ma arutlema käeluude ega kõneorganite üle ega polemiseerima kibestunud vanamehenässidega, kelle suurimaks vaenlaseks siin ilmas osutus dressipluus.”
“Mingis mõttes on süüdimatut juttu ajavate poliitikutega sama lugu nagu klassiruumis peeretajaga. /…/ Ta (peretaja) võtab kokku kogu oma jõu, punnitab ja pressib, tema pükstest kostab säärast põrinat, justkui sõidetaks motorolleriga, aga ikka ei vaevu keegi kiljatama, keegi ei pigista nina kinni, keegi ei keela.”
“Aga kui mõni Lible-taoline ajuvaba isik ajab valitsuse pressikonverentsil või oma eraraadios sama jaburat loba süvariigist, siis seda võimendatakse igas kanalis. Milleks?” küsib Kivirähk.
Aga milleks antakse igas meediakanalis sõna ropu suuga rehepaplikule kirjanikuhakatisele, kelle puhul on teada, et ta esindab seda juunikommunistlike vasakloomeinimeste plejaadi, kellelt pole ka hullemat üleliigne karta?
Filmis “Tuulepealne maa” on üks ühiskonnakriitiline kirjanik, kes oli algul kohvikus hambaid teritav loomeinimene, aga temast sai vintpüssiga komissar. Ilmselt on see kivirähkluselegi omane. Küllap ta mõnuleb praegu eneseimetluses: “No tegin Helmedele ära!” ja kogu progressiivne inimkond juubeldab – ropp, aga ilus…
Kindlasti aitab ühiskonda “sidusamaks” muuta ka ikka Päevalehes üllitatud lugu: “Urve Kaur: EKRE tuleb muuta naeruväärseks. Häbistamine annab signaali ebaõnnestumisest.”.
“Vaevalt kuu aega on Toompeal võimu juures tallanud 19 paremäärmuslast, natsimeelsust aktsepteerivat saadikut, kui meediajuhid on juba endilegi ootamatult muutunud äratuntavalt konformseks nende ootustega ning ajakirjanikud mässitakse tasahilju enesetsensuuri udu sisse,” kirjutab Kaur.
“See on uskumatu õudus, millele on edukalt sünnitusabi andnud ämmaemand Ratas, “sidususe”-kasutamise maailmameister. /…/ EKRE tegevust on ammendumiseni argumenteeritult kritiseeritud ja tundub, et enam ei ole sõnu millega nendega seotud õudust kirjelada. /…/ Pime kihk võimu järele, valetamine, vassimine, silmakirjatsemine, kättemaksuiha, kadedus, küüniline rumalus, õelus jne. on moraalselt taunitavad omadused – pahed.”
Need on – pange tähele: PSÜHHOLOOG Urve Kauri – sõnad. Psühholoog õpetab, kuidas viha endas ja teistes üles paisutada. Peaasi, et EKRE vastu.
Andrus Kivirähk ja Urve Kaur on kindlasti inimesed, kes arvavad, et just nemad on ühiskonna au, mõistus ja südametunnistus. Paraku on nad veelgi madalamad kui need, keda nad sõimavad. Sest neis endis põleb viha, põlgus ja kättemaksuiha nende vastu, kes ei mõtle nii nagu nemad. Ja õnneks ütlevad nad oma vurlelikkusega segatud matslikkuse Eesti Päevalehes arusaadavalt välja.
Ennekõike aga on selliste matslike väljaastumiste eesmärk kutsuda esile rahvuskonservatiivide vastureaktsioon, et sealt siis noppida “pimedat kihku võimu järele, valetamist, vassimist, silmakirjatsemist, kättemaksuiha, kadedust, küünilist rumalust ja õelust” – olles ise oma vihapurskega selle ette söötnud.