Kus kondab ringi välisminister Sven Mikser?

Praegune sotsialistist välisminister Sven Mikser on riigiametnik, kellest kuuleb palju, kuid rääkides tema saavutustest, ei meenu kohe mitte kui midagi – kui, siis teates, et ta mõistis mingis välisriigis toimunud pahateo hukka.

Viimastest uudistest leiab sõnumid Mikseri viibimisest Bangladeshis ja Bruneis. Aasta alguses sõitis ta ringi Aafrikas. Mõistagi on Eestil oluline sõlmida ja hoida sidemeid kogu maailmaga, aga iga sellise visiidi puhul tekib mõte – mis kasu saab sellest Eesti?

Hiljuti kirjutas Soome Yle Etioopiast, kus Hiina kapital on teinud päris tugeva Aafrikasse sisenemise. Soomlased nentisid seejuures, et Soome ettevõtjatel pole suurt lootust seal kanda kinnitada, sest nende konkurentsivõime on Hiinaga võrreldes peaaegu olematu. Karta on, et veel vähem suudavad seda teha Eesti ärimehed – miks on siis Eesti välisministril vaja pidevalt maailmas ringi tuuseldada, kui Eesti oma majanduslikke huvisid nagunii seal rakendada ei suuda? Seda enam, et mõne aasta eest käis läbi Eesti välisesinduste sulgemise laine. Diplomaatilisi viisakusi saab vahetada ka rahvusvahelistel kohtumistel!

Eesti jätkab maailmas oma e-riigi edu müümist, kuid enne tuleks süüvida sellesse, kas meil on midagi müüa ja kas Kolmandas maailmas on ostjaid? Praegu jääb mulje, et arenenud maailmas on Eesti innovaatilisuse maine olematuks kahanenud ja seda, mis veel järel on, üritatakse maha müüa seal, kus kus areng on piisavalt madal ja huvi seetõttu veel olemas.

Eesti e-riigi puhul jäetakse tähele panemata moment, et see töötab efektiivselt vaid Eesti suuruse ja rahvaarvu puhul – seda on tükk maad raskem iga inimeseni viia näiteks 357 386 km² suurusel ja 83 miljoni elanikuga Saksamaal. Vähearenenud Aafrikas, kus on probleeme isegi elektri tarnimisega, ei anna see ilmselt mingit efekti.

Teine moment seisneb selles, mida tõstatas ka Eesti meedia eelmise aasta lõpus ja uue alguses toimunud Eesti poliitikute ja ettevõtjate Aafrika-invasiooni aegu — kas need inimesed ei kasuta mitte riiklikke visiite isiklike turismireisidena? Kas ühiskonnal on mingi kontroll välisministeeriumi tegevuse ehk raha kulutamise üle?

Üha enam väidetakse, et Eestil pole oma välispoliitikat, on vaid Brüsseli välispoliitika, mida ajab meie välisministeerium. Et sellel kahtlusel on iva sees, seda näitab ministeeriumi aktiivsus geiagenda levitamisel. Midagi aga pole kuulda tegelikest tulemustest – laevakaitsjate äratoomisele Indiast eelnes meeletult pikk vindumine, kus ametnikud laiutasid ainult käsi.

Rahvusvahelises diplomaatias, mida aetakse ÜRO-s ja teistes maailmaorganisatsioonides, jääb Eesti silma ainult kaasakiitmisega neile resolutsioonidele, mille taga on Euroopa Liidu suurriigid Prantsusmaa ja Saksamaa. Kurb on see, et ka seal, kus võiks kõrvale jääda (ÜRO resolutsioon USA saatkonna üleviimisest Jeruusalemma), ronib Eesti välispoliitika suurte taldadele lähemale.

Sven Mikser ja välisministeerium seilavad globalistlikes vetes. EKRE võimule tulles on välisministeerium üks kohtadest, mis saab uusi tuuli tundma. Vähemalt toetust geiparaadidele sealt tulema ei hakka!