19.11.2020
Kurdid Saksamaa tänavatel meelt avaldamas. Tavaliselt toimuvad sel puhul ka kokkupõrked türklastest vastuprotestijatega. Pilt on illustratiivne.
Eesti Ekspress kirjutab mahlaka loo venelaste ja ukrainlaste kaklusest Narva-Tallinn bussis, mis paneb meenutama endise siseministri Mart Helme hoiatust, et koos ukrainlastega tuuakse siia ka Vene-Ukraina konflikt.
Matthias Kalev on kirjeldanud, et ühe venelase argumendiks oli Eestis sündimine. Võib eeldada, et kahe slaavi rahva põhjalikult sassi aetud suhted on siin oma elu elama asunud.
Venemaa valimised on näidanud, et siinsed Vene kodanikud on kõige Putini-meelsemad. Ilmselt on seda suur osa vene kogukonnast, ka hallipassimehed ja venekeelsed Eesti kodanikud. Nemad rõhutavad seda, et “ukropid” on nende koju tulnud. Ukrainlased aga naudivad Eesti ja kogu Lääne toetust Ukrainale selles konfliktis. Verd võib sellest veel kõvasti lendama hakata.
Vene-Ukraina konflikt pole ainus, mis Eestis probleemiks on saamas. Mägi-Karabahhi konflikti taaspuhkedes tegid siinsed aseri ja armeenia kogukonnad avaldusi, milles polnud mingit kompromissivalmidust, kõlasid vaid vastastikused süüdistused. Vähemalt armeenlased tegid Vabaduse väljakul ka meeleavalduse. Mis saanuks siis, kui aseri tulipead oma temperamendis oleks neile “tõde” selgitama läinud?
Pronksiöö tõi juba välja eestlaste ja venelaste vahelised lahkhelid, mis on tõenäoliselt kustumatud, sest kõne all on Punaarmee roll Eestis – kas vabastamine või okupatsioon? Need vastuolud ei hääbu, sest vene inforuum jätkab “vabastusmissiooni” ülistamist, rahvusmeelsetel eestlastel aga on küüditamistest ja iseseisvuse hävitamisest okas südames.
Nüüd on meil hõõgumas ka ukraina-vene ja armeenia-aseri konfliktid. Ja iga päev toob neid konflikte koos migrantidega juurde.
Oktoobris oli Tallinnas Vabaduse väljakul nigeerlaste miiting, kus protestiti oma sünnimaa valitsuse poliitika, sealse sõjaväe ja politsei brutaalsuse vastu. Tõtt-öelda võib seda pidada otseseks provokatsiooniks, sest paljud seda näinud eestlased ja ilmselt ka venelased küsisid kohe: “Mis toimub? Black Lives Matter?”
Kellele oli suunatud nigeerlaste migrantide protest? Kellele taheti sõnum saata? Enamik eestlastest ei tea midagi Nigeeria probleemidest – et seal puudub tegelik demokraatia, äärmusislamistlik Boko Haram peab kauakestvat verist sõda valitsuse vastu, kristlik Lõuna ja moslemite Põhi ei saa läbi, sealt lähtuvad Nigeeria petusskeemid ja nii edasi.
Kujutagem nüüd ette, et osa siinsest ligi 700-pealisest Nigeeria kogukonnast arvab teisiti kui need Vabaduse väljakule kogunenud. Teades aafriklaste suuri kogemusi arvete klaarimisel matšeetedega on Eestil põhjust hirmul olla. Ebastabiilne Nigeeria peaks Eestile julgeolekuliselt eriti “punase joone” tagune olema.
Hea näide on tänavu veebruarist, kui Pariisis esines valitsusmeelseks peetav Kongo muusik Fally Ipupa ja tema kontsert muutus teiste kongolaste protesti tõttu tulemereks Gare de Lyoni raudteejaama lähedal kontserdipaigas. Multikultuurses Pariisis puhkes tulekahju – valitsusmeelse Kongo muusiku kontserdi tõttu
Eestis on ka suured bengalite, indialaste ja pakistanlaste kogukonnad – millal näeme me siin India ja Pakistan Kashmiri tüli järelvirvendust?
Kogu Lääne-Euroopa vappub Kolmandast maailmast imporditud vastuoludest. Saksamaal on igapäevased tülid türklaste ja kurdide vahel, kes on lausa nugade peal kurdide represseerimise tõttu Ankara poolt, mis on teatud vormides genotsiidi mõõtmed võtnud (Türgi ründab kurde nii kodumaal kui ka Süürias ja Iraagis). Türklasi on Saksamaal 2,5 miljonit, kurde 0,5 miljonit.
Mägi-Karabahhi konflikt kajastus ka Prantsusmaal, kus politseil tuli takistada türklaste ehtsat jahti armeenlaste vastu.
Kogu Euroopat haaranud antisemitism ei tulene sugugi mitte “paremäärmuslastest”, vaid üha suurenevatest moslemikogukondadest, ning lisaks islami ja judaismi vastuoludele on seal mängus ka Araabia (Palestiina) ja Iisraeli konflikt. Juudid lahkuvad Euroopast juba massiliselt, sest moslemid teevad nende elu kibedaks. Euroopasse on jõudnud ka konflikt šiia ja sunni moslemite vahel.
Massimigratsioon Euroopasse tähendab, et siia tuuakse üle ka migrantide lähteriikide konfliktid, muutes kristliku kultuuriruumiga Euroopa teiseks Aafrikaks või Araabiaks. Hea näide on taas Moria migrandilaager Kreeka Lesbose saarel, kus kaklused erinevate migrandigruppide vahel olid igapäevased.
Ja ikka teevad ideoloogilised ühendused nagu Mondo ajupesu, et eestlased õpiksid olema sallivad rändlejate vastu – samas kui need pole sallivad mitte kellegi vastu, vaid sõdivad Euroopas edasi.