Prantsuse valimistel saavutavad tänu sotside reetmisele võidu islamistid, kes kehtestavad riigis oma korra ja kombed. Üle võetakse valitsus, ministeeriumid, koolisüsteem ja ülikoolid.
Põliselanikele jääb üle kolm varianti: võidelda, põgeneda või alistuda. Rahvuslased üritavad vastu panna, osa tapetakse, osa inimesi põgeneb. Miks ei ole aga üllatav, et kõige suurem osa valib alistumise, sest mugavale ja abitule lääne inimesele on just see variant kõige mõistetavam ja loogilisem. Koos alistumisega tuleb üle võtta ka islami usk ja kombed.
Prantsuse tänapäeva ühe populaarseima kirjaniku romaan on kurvakstegev, lootusetust külvav, kuid samas mõtteid äratav. Võimalik Euroopa riikide ja rahvaste saatuse lugu. Nii on varem juhtunud paljude väikerahvastega, aga nüüd on kord kätte tulnud ka suurtele, sest elu omal maal on läinud käest ning muutunud sootuks nii rahvuse osas kui ka paljudes muudes otsesemates küsimustes. Pikka aega oli elu Euroopas nagu lill. Palju vabadust ning piisavalt jõude- ja vastutustundetut elu. Kuid kõik muutus üsna ruttu, vaevalt paarikümne aastaga. Selle kinnituseks leiame (lk.177) tähtsa mõtte kõrvaltegelase Redigeri suust: „Inimtsivilisatsiooni tipp Euroopa tegi endale sõna otseses mõttes paari aastakümnega lõpu peale.“
Lk.138 kirjutatakse kuidas Maroko on alustanud kõnelusi Euroopa Liiduga liitumiseks, Türgi on need edukalt lõpetanud. Kusagilt loeme hiljem veel, et liitumisnimekirja on lisandunud Süüria, Liibanon, Tuneesia ja Egiptus, näib, et protsessid on pöördumatud.
Minapeategelane, prantsuse mugandunud ja elust võõrdunud kirjandusprofessor peab otsustama, kas töökoha säilitamise huvides islamiusku astuda, moslemite kombed üle võtta ja uue süsteemiga muganduda või mitte? Kõrvelejäämine ei tähendaks muud kui aktiivsest tegevusest tagasitõmbumist, sest Sorbonne´i Ülikooli on üles ostnud rikkad Saudi naftašeigid, kes dikteerivad nüüd oma reegleid. Loobujatele on ette nähtud elukestev kopsakas pension, kuid jätkajad peavad alluma islami juhtimisele.
Raamatust (205 lk) torkab silma paar olulist mõtet, mida tahaks hiljemgi meenutada. Peategelane, kellele pakutakse võimalust jätkata, hakkab lugema ühe romaanis tegutseva teadlase Redigeri raamatukest islamist. Rediger juba pööras end islami uskujaks ja kutsub seda tegema teisigi.
„Nagu ilmselt enamik inimesi, jätsin ma vahele peatükid religioossetest kohustustest, islami tugisammastest ja paastust ning asusin kohe lugema seitsmendat peatükki „Milleks polügaamia?“ Põhjendused olid tõtt-öelda kaunis originaalsed: selleks, et teostada oma ülimat plaani, selgitas Rediger, toimis Universumi Looja elutu kosmose ja geomeetriaseaduste kaudu (kindlasti polnud see eukleidiline ega kommutatiivne geomeetria, kuid geomeetria see siiski oli).
Mis aga puutub elusolenditesse, siis nende suhtes väljendas Looja oma kavatsusi läbi loodusliku valiku: just tänu sellele saavutasid elavad olendid maksimaalse ilu, vitaalsuse ja jõu. Ja kõik loomaliigid, kelle hulka kuulus ka inimene, allusid samale seadusele: mitte kõik indiviidid ei olnud kutsutud oma seemet edasi andma ja eostama tulevast põlve, kellest omakorda hakkab sõltuma lõputu hulk põlvkondi. Arvestades emaste kandmisaega ja isaste peaaegu piiramatut sigimisvõimet, sundis imetajate puhul valikuprintsiip end eelkõige peale isastele. Ebavõrdsust isaste seas – sest kui mõned said võimaluse nautida mitut emast, siis pidid teised paratamatult sellest lõbust ilma jääma – ei tulnud niisiis vaadata kui polügaamia loomuvastast tagajärge, vaid hoopistükis kui tema tegelikku eesmärki.
Nii teostus liigi saatus peatükis „Ökoloogia ja islam“
„…..Islam ei olnud polügaamiat välja mõelnud, vaid et pigem oli ta andnud oma panuse polügaamse praktika reglementeerimisse. Prohvet Muhamed ei olnud algatanud kividega surnuksloopimist ega naiste ümberlõikamist…ta oli pidanud orjade vabakslaskmist kiiduväärseks ja kehtestades printsiibi, mille järgi kõik inimesed on oma Looja ees võrdsed, nii oli islam teinud lõpu igasugusele rassilisele diskrimineerimisele kõikides maades, kus ta võimule pääseb…”
Minategelane üritab vahepeal uuest elust põgeneda ühte vanasse kloostrisse, sest kunagi oli läbi usu üritanud end puhastada ka tema doktoritöö pikaajaline uurimisobjekt, 19. sajandi prantsuse kirjanik Joris-Karl Huysimans. Kuid ka pöördumine oma elutöö juurte ja Huysmansi otseste läbielamiste juurde ei suuda pehkinud lääne intellektuaali enam suunata, et endale ja kogu kristlikule kultuurile truuks jääda. Pigem hakkab ta otsima kompromissi kristluse ja islami vahel ning seda eeskätt läbi meheliku seksuaalsuse.
Peale kloostris olekut jõuab minapeategelane, ülikooli õppejõud, tagasi kloostrimüüride vahelt muutunud avalikku ellu ja seisab taas Redigeri palge ees, viimasega vestlemas:
„Seda et…“ alustasin ma pärast mõningast viivitust, „see on veidi delikaatne teema, aga loomulikult lugesin ma peatükki polügaamiast ja teate, mul on veidi keeruline näha domineeriva isasena. ….ausalt öeldes, ülikooli õppejõudu…“ ütleb peategelane Redigerile, kes pakub talle ikka ja jälle aina julgemalt naasmist Sorbonne´i juhul kui too islami omaks võtab.
Rediger aga jätkab: „Teate, ma ütlen teile otse välja: siinkohal te eksite. Looduslik valik on universaalne printsiip, mis kehtib kõigi elusolendite puhul, kuid ta võtab väga erinevaid vorme. Seda esineb isegi taimeriigis, siis on see seotud ligipääsuga toitainerikkale pinnasele, veele päikesevalgusele…Inimene on loom, kuid ta ei ole ei rohtlahaukur ega antiloop. Tema domineerivat positsiooni looduses ei taga mitte küünised, kihvad ega kiire jooks vaid tema mõistus. Niisiis, ma ütlen täiesti tõsiselt: selles ei ole midagi ebaloomulikku, kui ülikooli õppejõud liigituvad domineerivate isaste hulka.“
Tummaks lööduna pidi minategelane järgnenud vestluses islami usu omaks võtnud ja endale kohe neli naist (neist ühe 15 aastase neiu) soetanud Redigeri epistlit:
„Muuseas,“ jätkas Rediger, „kui inimliik on üldse võimeline natuke arenema, siis võlgneb ta selle naiste paindlikule mõtlemisele. Mees ei ole absoluutselt õppimisvõimeline. Ükskõik, kas tegemist on keelefilosoofi, matemaatiku või seriaalsel meetodil töötava heliloojaga, oma reprodutiivsed valikud langetab ta kõrvalekaldumatult üksnes füüsilistest kriteeriumist lähtuvalt ja need kriteeriumid ei ole aastatuhandeid muutunud.“
Rediger annab seejärel veel selgitavat lisa (lk. 204) „…Nojaa, õppejõududele võib alati rohkem palka maksta, see lihtsustab ka asju üksjagu…“
Ja raadiost kostab – miks kutsusid mind metsroosiks, kui suudlesid, kui mu aeg oli otsas? Jah, aeg, kus põimuvad väikesed ja suured valed nii, et arugi ei saa, kus üks lõpeb ja teine algab? Ja järgneb laul, mille sisuks on küsimus -kui palju maksab naeratus, …kas see, mis sinust sain, on raasukeseks vaid… Tõde on see, et naised kaeblevad ja rügavad edasi, võtmata aega selleks, et aru saada, milleks ja kuhu. Sinnamaani on paljud meist jõudnud oma elule tagasi vaadates. Meeste mõtteväli on ikkagi paljuski vastandlik, nagu pluss ja miinus on teistsuguste väärtuste kandjaks. Ja mõlemad rikastavad maailma omal moel. Aga küsimus ei ole selles, vaid üldisem ja maailma ning rahvaste jaoks näib, et suuresti tabamatu ja kontrollile raske seada…
„Alistumine“, autor Michel Houlleebecq, prantsuse keelest on tõlkinud Triinu Tamm (2016)
FOTO: AFP/Scanpix