“Lenin soomuautolt” Indrek Tarand ähvardab taas ja Delfi võimendab

Indrek-Vladimir Tarand-Lenin tähendab sotside süüdatud vihkamispõlenguid.

Delfi vahendab tuima vasakliberaalse järjekindlusega provokaator Tarandi paskville, mis on täis varjatud tapmishoiatusi, kuid riigivõim ja “sallivusleer” neid endiselt ei märka.

Nimelt on Tarand taas ähvardama asunud: “Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Helmed, Põlluaas, Ernits, Vooglaid, Järvi jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Ernst Röhm kaunis efektiivne rünnakrühmlane. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest – ta tapeti… Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud vanemas keskeas mehed järgivad teid vaimustusega ning elavad kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Lavrenti Berial.”

Seda juttu annab ka ümber kirjutada sotside ja Tarandi kohta – mitte ähvardustega, nagu elukutseline provokaator Tarand teeb, vaid paratamatuse konstanteerimisega: “Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Tarand, Mikser, Ossinovski, Kõva, Nestor,  jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Feliks Dzeržinski kaunis efektiivne kõrilõikaja. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest – Feliks Dzeržinski suri infarkti pärast vihakõnet 1926. aasta NLKP Keskkomitee pleenumil, milles nimetas Georgi Pjatakovi Venemaa tööstuse kõige suuremaks desorganisaatoriks ja süüdistas Lev Kamenevi selles, et ta ei tööta, vaid tegeleb politikaanlusega.

Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud pseudosallijad järgivad teid vaimustusega ning elavad “läbipekstud õnnetule Tarandile” kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Uljanov-Leninil, Trotskil, Zinovjevil, Kamenevil – marksistide vikat on alati neid endid niitnud ehk teie sotsialistlik revolutsioon sööb ise oma lapsed ära.”

Kolumnist Ivan Makarov kirjutab Postimehes: “Punaste kombed pole aga sajandiga muutunud: ürituse eduks tuleb jagada oma rahvas klassideks ning ässitada suurem osa väiksemale kallale. Kunagi poodi proletaarlaste kätega kulakuid, lasti maha intelligente ja uputati vaimulikke. Täna meie hoogu läinud meedia üledoosi tõttu olengi ma valmis vihkama EKRE-t kui oma klassivaenlast.” (Viimast lauset tasub võtta retooriliselt – toim.)

Liberaalsed ja sotsialistlikud ideed on õnneks alati kannibalistlikud olnud  – Robespierre saatis giljotiinile Dantoni, et ise samuti lõpetada, Trotski alustas Leniniga Venemaa “puhastamist” (nagu sotsid Eestiski nõuavad), rõhudes just massiterrorile, kuid ise lõpetas Stalini mõrtsuka käe läbi. Revolutsionääride vägivald jõuab nende endini tagasi endisuguste poolt.

Sotsid õhutavad Eestis viha, korraldades vägivallaga lõppenud provokatsioone ja nõudes enda algatatud sigaduste eest repressioone teiste vastu – marksistlikud revolutsioonid on alati lõpuks nende endi pihta läinud. Soomusautole roninud Tarand lõpetab ehk samamoodi nagu parandamatult haige Uljanov-Lenin ühes Moskva-lähedases majakeses. Midagi paremat pole sellele provokaatorile ja intrigandile põhjust soovida.

Lõpetuseks sobivadki taas Makarovi sõnad: “Ärge ainult öelge, et seda viha genereerib üksainus allikas. Ja veel: te juba taote inimeste ajusid tuhande mikrofoniga, milleks teile oli veel too üks? Võtke soomuk, ronige peale ja karjuge sealt. See oli nii efektiivne.”

UU

Kommentaarid