Leo Kunnas: kaitset planeerides tuleb õppust võtta sõdadest

Eesti,
©Scanpix
Eesti kaitsevägi saab liitlastelt tuge.

Reservkolonelleitnant ja kirjanik Leo Kunnas jätkab oma lugudes Eesti kaitsevõime analüüsimist varasemate sõdade valguses.

“Hiljuti kirjutasin Gruusia ja Ukraina sõdade õppetundidest, aga käsitlesin vaid strateegilist tasandit, ja sedagi puhtsõjalises võtmes. Laiapõhjaline riigikaitse, seahulgas elanikkonna kaitse ei ole sugugi vähem tähtis, otse vastupidi. Ka operatiiv- ja taktikalisel tasemel on meil palju õppida. Uued sõjad tulevad peale, kuid see ei tähenda, et kakskümmend või nelikümmend aastat tagasi peetud sõdade kogemused oleks täna oma tähtsuse minetanud.

Pärast Teist maailmasõda toimunud sõjad kordavad tuima ning lõputu järjekindlusega ühte ja sama tõde: nüüdisaegses sõjas sureb rohkem tsiviilisikuid kui sõjaväelasi. Õhujõud, suure laskeulatusega relvasüsteemid ning sissi- ja terroritegevus on viinud sõja kõikjale.

Rahvusvahelise sõjaõigusega sätestatud reegleid ei täideta, sõditakse julmalt, moraalitult ja vahendeid valimata. Pilt sellest jõuab meieni iga päev. Süüria ja Ukraina ei erine ses suhtes Iraagist ning Afganistanist, mis omakorda ei erine Tšetšeeniast ja eelmisest Afganistanist ning nõnda kuni Vietnami, Alžeeria ja Korea sõdadeni välja. Kõik need sõjad annavad selge ning üheselt mõistetava sõnumi – tsiviilelanikkonna kaotuste ja kannatuste vähendamiseks ei ole tõhusamat abinõu kui laiapõhjaline riigikaitse üles ehitada.

Tahaplaanile jäänud tsiviilkaitset on pisut märgatud

Elanikkonna kaitse ehk varasema nimega tsiviilkaitse unarusse jätmine on kahtlemata suurim strateegiline viga, mis Eestis pärast iseseisvuse taastamist ülepea tehtud. Inimeste hoiatamine, evakuatsioon ja varjumisvõimaluste pakkumine kuuluvad ühiskonna kõige elementaarsemate vajaduste hulka.

Milline on meie seis täna? Vastutavad ametiisikud on jõudnud probleemi ignoreerimise faasist järgmisesse – olukorra tõsiduse tunnistamise ja lahenduste otsimise etappi. See annab lootust, et lõpuks midagi ka ära tehakse.

Aga tagasi sõjaliste õppetundide juurde. Enne Ukraina sõja kallale asumist tahaksin peatuda mõningatel varasemate sõdade kogemustel, mida oleme unustanud või väärilise tähelepanuta jätnud.

Afganistani õppetund

Nõukogude vägede invasioon Afganistani 1979. aastal näitas ülikontsentreeritud juhtimissüsteemi ohtlikkust. Poliitilise ja sõjalise juhtkonna elimineerimine nõukogude eriüksuste poolt jättis riigi ilma peata, mistap Afganistani relvajõud kui tervik ei suutnud agressorile organiseeeritud vastupanu osutada. Mõistagi ei tähendanud esialgne edu võitu – kümme aastat kestnud sissisõda sundis nõukogude armee lõpuks ikkagi lahkuma.

Tšetšeenid seda viga ei korranud. Kuna neil tsentraliseeritud juhtimissüsteemi polnud, ei saanud Vene-pool seda ka hävitada. Võib öelda, et detsentraliseeritud juhtimissüsteem oli põhiliseks teguriks, mis võimaldas tšetšeenidele visa ja pikaajalise vastupanu mõlemas sõjas.

Tšetšeenia sõjad tõid välja muudki olulist. Näiteks fakti, et automaat on sõdurile pelgalt enesekaitserelv ning jalaväe lahingutegevus rajaneb tankitõrjerelvade, kuulipildujate ja täpsuspüsside koosmõjul. Sõjatandril ei liigu ainult tankid. Nüüdisaegne lahinguväli sõna otseses mõttes kubiseb vaenlase soomustehnikast – jalaväe lahingumasinatest, erinevatest soomukitest, eriotstarbelistest veokitest, samuti veoautodest ja džiipidest. Kõiki need vajavad hävitamist.

Tšetšeeni sõda õpetas paljusid momente

Tankitõrje-granaadiheitjate ja -laskude probleemiks on kumulatiivgranaatide kaarjas lennutrajektoor, mis muudab tabamise raskeks. Eksimus kauguse määramisel tähendab, et granaat lendab üle sihtmärgi või kukub enne seda alla. Tšetšeenid õppisid koondama konkreetse soomusmasina vastu mitmete tankitõrjerelvade tuld. Polnud harv juhus, kui lahingutanki hävitamiseks tuli teha koguni 10-15 lasku. Ühe tankitõrjerelvaga jao peale säärast efekti ei saavuta.

Esimene Tšetšeenia sõda näitas ka, et konventsionaalne lahingutegevus (viivitus-, kaitse- või pealetungilahing) on võimalik vaid seni, kuni säilib terviklik tulesüsteem, ehk jalaväge suudetakse toetada kaartule, pioneerivahendite ja õhutõrjerelvadega ning laskemoon ei lõpe otsa. Kui terviklikku tulesüsteemi pole loodud või see lakkab olemast, ei ole muud võimalust kui üleminek hajutatud lahingupidamisele ehk sissitegevusele.

Igal ajajärgul on olnud relvi või vahendeid, mille kasutuselevõtt kallutas vaekausi innovatiivsema osapoole kasuks. Näiteks Teise maailmasõja alguses oli säärane relv püstolkuulipilduja või eelmises Afganistani sõjas õlaltlastavad lähimaa õhutõrje-raketikompleksid, millega Ameerika Ühendriigid varustasid nõukogude-vastase sissiliikumise võitlejaid. Praegune Afganistani ja Iraagi sõda tõestasid, et täna on säärasteks vahenditeks punatäppsihikud ja öövaatlusseadmed. Isegi Talibani sissid, kes tihti sõdivad halatid seljas ja sandaalid jalas, soetavad endale Vene päritolu öövaatlusvahendeid.

Öövaatlusseadmed ja droonid on saanud hädavajalikuks

Siinkohal on väga piltlik Gruusia 4. brigaadi ülema ütlus pärast Venemaa – Gruusia sõda, et kõige rohkem tundsid tema alluvad puudust headest soomusvestidest ja öövaatlusseadmetest. Ka mehitamata lennuvahend ehk droonid ei ole enam väheste riikide pärusmaa nagu eelmise kümnendi alguses, vaid jõudnud massikasutusse. Iisrael on olnud pikka aega valdkonna pioneeriks.

Kust pärineb meie idanaabri viimase viie-kuue aasta kiire arenguhüpe droonide alal? Terve hulk erineva suurusega ja võimekusega mehitamata lennuvahendeid kopeeriti kavalalt juutide pealt maha. Ida-Ukrainas leidsid need rakendust nii luure-, tulejuhtimise kui ka elektroonilise võitluse platvormidena. Ukraina-pool on neid oma territooriumi kohal korduvalt alla tulistanud.

Mis on meie vastus? Kas piirdume passiivsete kaitsemeetmetega või rakendame ka ise droone vähemasti luureinfo kogumiseks ja tulejuhtimiseks?

Olen öelnud, et Ukraina sõja intensiivne faas 2014. aasta hilissuvel ning 2015. aasta talvel oli nagu Teine maailmasõda, ainult hullem, sest siis ei olnud veel droone, elektroonilise võitluse vahendeid, kobar- ja termobaarilist laskemoona, öövaatlusseadmeid ning paljut muud.

Kui analüüsida, milline võiks olla või saaks olema Venemaa ja tema liitlaste ning NATO riikide vaheline sõda, siis ei ole Ukraina sõja intensiivsest etapist paremat võrdluspunkti paraku kusagilt võtta. Selles seisnebki Ukraina sõja eriline tähtsus kogemusteallikana. Kuna Vene õhujõud otseselt sõtta ei sekkunud, võib jääda mulje, nagu poleks Ida-Ukrainas õhuruumi pärast võideldudki. See mulje on petlik.

Õhutõrjekompleksid aitavad õhuruumi kontrollida

Lisaks õlaltlastavatele lähimaa- õhutõrjeraketikompleksidele andis Vene pool separatistide käsutusse või rakendas ise Donetski ja Luganski oblasti territooriumil vähemalt kuut tüüpi radarjuhitavaid lähi- ja keskmaa õhutõrje relvasüsteeme – Tunguska, Osa, Tor, Pantsir S1 ning Buk M1 ja M2. Ukrainas tegetsevad õhutõrjeüksused integreeriti Venemaa tervikliku õhukaitsesüsteemiga. Neid omakorda katsid Ukraina piiride läheduses ja Krimmis paiknevad kaugõhutõrje üksused S-300 ja S-400 tüüpi raketikompleksidega, mille tegevusraadius ulatub sügavale Ukraina territooriumile.

2014. aasta aprillis – juulis lasti alla 14 Ukraina lennukit, seda põhiliselt õlaltlastavate lähiõhutõrje- raketikompleksidega, samuti hulk transpordi- ja lahingukoptereid. Võitlus õhuruumi pärast Ida-Ukraina kohal kulmineerus Malaisia reisilennuki allatulistamisega 17. juulil 2014 aastal.

Suurte kaotuste tõttu muutus Ukraina õhujõududel maavägede toetamine liiga kulukaks ehk praktiliselt võimatuks, mistap nad loobusid sellest. Sisuliselt kehtestas Vene pool osa Ukraina territooriumi kohal lennukeelutsooni, kusjuures tegi seda pelgalt õhutõrjevahendite abil.

Endil tuleb kõvasti vaeva näha

Mida siit järeldada? Sõja korral ei oleks liitlasvägede õhuülevõim Baltikumis sugugi garanteeritud, vaid selle pärast tuleks rängalt võidelda. Balti riigid vajavad ka ise mitmekihilist õhukaitsesüsteemi, kus lähi- ja keskmaa õhutõrje peaksime üles ehitama oma jõududega ning kaugõhutõrje paneksid välja liitlased.

Pärast Vene vägede otsest sekkumist Ida-Ukrainas alates 2014. aasta augustist nägi tüüpiline lahingupilt välja järgmine. Kõigepealt lendasid droonid üle ukrainlaste positsioonide, teostasid luuret ja panid sihtmärgid paika. Järgnes täpselt sihitud massiivne suurtükiväe tulelöök, kusjuures tihti kasutati termobaarilist ning erinevat tüüpi kobarlaskemoona, kaasa arvatud puistemiine. Umbes 80% ukrainlaste kaotustest tuligi kaartulest. Lõpuks rulliti positsioonidest tankide ja motolaskurüksustega üle või siis mindi neist mööda ning piirati sisse.

Korralikult kindlustatud mitme kaevikuliiniga kaitsepositsioonidest oli mõistagi abi. Võis positsioone vahetada ning tulelöökide eest varjuda. Välilabidaga jalaväelane sääraseid ei raja, eriti talvel, mil maa on külmunud. Vaja on pioneere.  Pioneeritöödeks sobilikku tehnikat leidub meil tsiviilsektoris küllaga. Termobaarilise moona vastu aitavad merekonteineritest kohandatud hermeetilised majutuspunkrid – selle kogemuse omandasid ukrainlased vere hinnaga.

Soomukid ja jalaväe lahingumasinad osutusid väga haavatavateks. 30-40 millimeetrine tornikahur näib võimsa relvana, aga vaenlase jalaväe lahingumasinatel on peal samasugused, BMP-3 koguni 100 millimeetrised kahurid, lisaks veel ka tankitõrje-raketikompleksid.

Tankid ja soomusmasina koostöös

Tankid, igat liiki tankitõrjerelvad, suurtükiväe tankivastane laskemoon ja tankitõrjemiinid – kõik need relvasüsteemid kujutavad lahinguväljal soomukitele suurt ohtu. Miks meie idanaaber arendab rasket jalaväe lahingumasinat T-15 ning ukrainlased katsetavad samalaadseid masinatüüpe? Sõjakogemuste põhjal jõudsid nad järeldusele, et mehhaniseeritud lahingupidamises vajavad tankid saaterelvana jalaväe lahingumasinaid, millel on tankidega võrdväärne soomuskaitse. Muidu need lihtsalt hävitatakse ning tankid jäävad üksi jalaväe kaitseta.

Ükskõik kui head kaitseliinid rajada, kusagilt murrab vaenlane ikkagi läbi või kui vägesid on vähe, pääseb kavala manöövriga meie üksuste selja taha. Nii oli see eelmistes sõdades, nõnda saab saab olema ka järgmistes. Olukorra stabiliseerimiseks tuleb endal vasturünnakule minna. Ilma tankideta seda ei tee. Oleme hankinud või hankimas jalaväe lahingumasinaid ja liikursuurtükke – relvasüsteeme, mis on mõeldud eelkõige pealetungilahingus tankide saaterelvadeks.

Mis mõte sel on, kui meil puudub peamine relvasüsteem, millel kogu mehhaniseeritud lahingupidamine üldse rajaneb? Ja kas 12 või 18 liikursuurtükiga oleks võimalik kompenseerida hiiglaslikku tulejõu puudujääki, mis meil on? Mitte kuidagi.

Propagandasõda, Venemaa õõnestustegevus, kübersõda, elektrooniline võitlus – need Vene määratluse järgi „uue põlvkonna sõja“ erinevad tahud on saanud nõnda palju tähelepanu, et on kippunud varjutama sõja enda. Mul ei ole põhjust neil eraldi peatuda.

Õpitakse sõjakogemustest

Vene relvajõudude viimase kümnendi kiire arengu üks peamisi põhjuseid on sõjakogemustest õppimine. Headel partneritel ukrainlastel on meile palju õpetada. Paljud õpivadki. Meie peamine liitlane USA on Venemaa tegevuse tõttu Ukraina ja Süüria sõdades muutnud oma strateegiat ja käsitlust sõjapidamisest. NATO on aegamisi tegemas U-pööret tagasi oma territooriumi kaitsmise juurde.

Mida oleme õppinud meie? Kuidas on Ukraina sõda ja varasemad sõjad mõjutanud meie kaitseplaneerimist? Väga vähe. Ei saa öelda, et oleksime paar sammu ajast maha jäänud. Venemaa sõjad ja meie kaitseplaneermine eksisteerivad praegu kahes eraldi paralleelmaailmas. Paraku on Venemaa sõjad tõelisus, mitte vastupidi. Säärane olukord on ohtlik. See peab lõppema. Sõdade õppetunnid peavad jõudma kaitseplaneerimisesse.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused