20.11.2018
Kaitseväelased peavad olema oma teenistusele pühendunud.
Reservkolonelleitnant ja EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas vaeb oma viimases kaitseteemalises loos seda, miks on vale Taavi Rõivase otsus kaotada kaitseväepensionid ja Jüri Luige ettepanek lubada kaitseväelastel äri teha.
“Milleks midagi reformida? Loomulikult selleks, et muuta asju paremaks. Nii kõlaks loogiline põhjendus. Mõnikord on reformid möödapääsmatud, sest olukord on hull ja vanamoodi jätkata pole võimalik. Samas ei ole mõtet hakata parandama midagi, mis katki pole. Toimivaid süsteeme ei maksa ilmaasjata lõhkuda.
Kuidas on lugu kaitseväepensioniga? Kas Taavi Rõivase valitsuse otsus kaotada alates 1. jaanuarist 2020 teenistusse astuvatele kaitseväelastele eripensionid oli õige, õiglane ja kasulik? Parandab see kaitseväe personalialast olukorda ning tõstab selle kaudu võitlusvõimet? Milliste asendusmeetmetega püütakse kaitseväepensioni kaotamist kompenseerida? On need abinõud toimivad ja tõhusad?
Kes üldse on eripensioni ära teeninud? Päästjad, politseinikud, piirivalvurid ning kaitseväelased. Päästeamet jäeti algusest peale kõrvale. Päästjatel pole eripensioni kunagi olnudki. Politseinike ja piirivalvurite eripensionid on plaanis kaotada koos kaitseväelaste omadega. Miks? Mille poolest need neli riigiteenistuse valdkonda siis muust avalikust sektorist erinevad?
Seal peab ühiskonda teenides eluga riskima. Politseinikud, piirivalvurid ja kaitseväelased peavad olema valmis ka tapma ning viimased mitte ainult hädakaitseks. Tahtlik tapmine on kristliku ja humanistliku maailmakäsitlusega vastuolus. Meie riik karistab selle eest pikaajalise vanglakaristuse ning ühiskond moraalse hukkamõistuga.
Samas annab seesama riik ja ühiskond kaitseväelastele legitiimse mandaadi, mille alusel ülemad käsivad tappa ja alluvad tapavad. Talitasime nõnda Iraagis ja Afganistanis. Järgmised sõjad ei tule teistsugused. Igaüks peab oma südametunnistusega silmitsi seisma.
Ühiskond ootab päästjatelt, politseinikelt, piirivalvuritelt ja kaitseväelastelt pühendumust. Mis juhtub pühendunud ärimehega? Tõenäoliselt saab ta rikkaks ning kindlustab enda ja oma lähedaste majandusliku toimetuleku. Mis saab aga pühendunud päästjatest, politseinikest või kaitseväelasest? Nad kulutavad end vaimselt ja füüsiliselt lõpuni ega suuda vanemas eas, mil sooritusvõime hakkab nõrgenema, enam teenistusülesandeid täita. Isiklikku kasu nad oma altruistlikust teenistusest ei saa ega saavuta ka majanduslikku kindlustatust. 50-55-aastaselt on neil väga raske ümber kvalifitseeruda ja tööd leida.
Kas eripensioni puudumist võiks kompenseerida kõrgema palgaga? Idee, et tulevikus võiks avalik teenistus palkade osas erasektoriga võistelda, on ülimalt naiivne. Seda pole juhtunud siiani ega toimu ka edaspidi. Samuti ei ole võimalik päästjaid, politseinikke või kaitseväelasi muu avaliku sektoriga võrreldes üle maksta. Ühiskonna sotsiaalne õiglustunne ei lubaks seda. Õpetaja või lasteaiakasvataja kutse ei nõua ju väiksemat pühendumist kui politseiniku või kaitseväelase oma.
Viimasel kümnendil valitsenud püüd toppida kaadrikaitseväelased kontorites töötavate riigiametnikega samadesse raamidesse, s.t reglementeerida ja normeerida nende tööaega nii, et seda saaks mõõta kella kaheksast-viieni tööpäevades, ei ole samuti lahendus. Ka pole see lahendus pääste- või politsei- ja piirivalveameti jaoks. See ei vasta nende riiklike institutsioonide teenistuse eripärale ega kompenseeri kuidagi eripensionide puudumist või kaotamist neis ametites.
Kui kaitseväelased, piirivalvurid, politseinikud ja päästjad hakkaksid riigi teenimise asemel kella kaheksast viieni tööd tegema ning ühiskond ja nad ise võtaksid omaks, et nii on õige ja peabki, meie järglased tõenäoliselt Eesti Vabariigi kahesajandat aastapäeva ei tähista.
Nõndaviisi võib eripensionile asendusmeetmete otsimisega absurdini välja jõuda. Kaitseminister Jüri Luik on teinud riigikogule ettepaneku muuta kaitseväeteenistuse seadust nii, et tegevväelastel lubataks töötada samal ajal ka mõnes teises äriühingus ja teenistuslikud piirvanused kaoksid.
Mida see tähendab? Kompenseerimaks kaitseväepensioni kaotamist ja erasektoriga võrreldes tagasihoidlikku palka võiks teenistusele pühendunud tegevohvitser või -allohvitser ühtlasi kuuluda ka mõne äriühingu juhatusesse ehk olla samal ajal ka pühendunud ettevõtja.
Siin peitub ilmselge huvide konflikt. Keda ta siis teeniks, kas riiki või oma äriühingut? Kuidas jaotaks tööaega? Kumb jääks unarusse, kas kaitseväeteenistus või äri? Säärane süsteem soodustaks korruptsiooni. Mis juhtub siis, kui kaitseväelase ettevõte ei osutu edukaks ja läheb pankrotti?
Kindral Johan Laidoner on hea näide läbikukkunud ärimehest. Kasvaksid ka julgeolekuriskid. Vaenulikul luureteenistusel poleks kuigi raske hättajäänud kaitseväelasest ärimeest natuke aidata, võttes ta samal ajal konksu otsa. See oleks väga libe tee, mis probleemide lahendamise asemel tekitaks neid hoopiski juurde.
Sama lugu on ka teenistusliku piirvanuse kaotamisega. Kui seda teha, võiksid ja peaksid tegevväelased teenima kuni 65. eluaastani, ning tulevikus, mil pensionilemineku iga pikeneb, veelgi kauem. Säärane otsus seaks kaitseväe dilemma ette: kas hoida 50-65 aasta vanuseid nõrgema sooritusvõimega tegevväelasi iga hinna eest teenistuses, kuna neil pole tsiviilelus kusagile minna, või jätta nendega tegevteenistuse lepingud pikendamata, ehk maakeeli saabast anda, kuna muidu poleks noorematele kohta ning ohvitseride-allohvitseride karjäärisüsteem lakkaks toimimast.
Mõlemad valikud on inimlikus plaanis ühtviisi halvad ega motiveeri tegevteenistusse astuma. Ma ei tea ühtegi tsiviliseeritud riiki, kus kaadrisõjaväelastele poleks kehtestatud piirvanuseid või nad jäetaks selle saavutamisel lihtsalt saatuse hooleks.
Taavi Rõivase valitsus rõhus eripensionide kaotamist põhjendades sotsiaalsele õiglusele. Politseinike, piirivalvurite ja kaitseväelaste osas on see vale. Päästeametnike puhul pole mingit sotsiaalset õiglust kunagi eksisteerinudki. Kõik need riigi ja ühiskonna toimimiseks ning kestmajäämiseks olulised institutsioonid vaevlevad juba täna personalipuuduse käes. Mis muutuks paremaks? Mitte miski. Personalivalik jääks kesisemaks ja kaadrinappus süveneks, kuni jõutakse välja punkti, mil muutub võimatuks ülesandeid täita.
Loomulikult on kõigel, mida riik ette võtab, hind. Raha on selle mõõtmisel ainult üheks dimensiooniks. On veel teisigi, ja mitte vähem olulisi. Kaitseväelaste, piirivalvurite, politseinike ja päästjate pensionisüsteem on lõppude-lõpuks ühiskondliku kokkuleppe küsimus. See kokkulepe kas on, või seda seda pole. Selle kokkuleppe puudumise hind tuleb kinni maksta tulevikus.
Lugu on varem ilmunud Delfis.