05.11.2018
Õppusel Kevadtorm.
EKRE kaitseministrikandidaat, reservkolonelleitnant Leo Kunnas on pidevalt meedia vahendusel vaaginud Eesti riigikaitse kitsaskohti, mida selle eest vastutavad inimesed pole paraku kuulda võtnud. Uued Uudised meenutavad veel kord Leo Kunnase väljaütlemisi.
Põhikriteeriume, millele Eesti sõjaline riigikaitse peab vastama, on tegelikult kõigest kaks – operatiivvajadus ning sõjakogemused. Nendega arvestamata ei ole riigikaitse midagi muud kui asi iseeneses, sest on kaotanud seose eesmärgiga, milleks loodud.
Lati kõrgust, millest kaitsevägi ja Kaitseliit peavad üle hüppama, ei pane paika mitte meie ise ega meie liitlased, vaid Venemaa. Kui idanaabril on Eesti lähikonnas mingid sõjalised võimekused ja üksused, tuleb valmis olla, et neid meie vastu ka kasutakse. See on reaalsus, millest sõjalisel planeerimisel peab lähtuma.
Kõige ohtlikumaks ja Eestile tagajärgedelt tõsiseimaks on ohustsenaarium, mille teostamist Venemaa harjutas õppustel Zapad 2017 – laiaulatuslik kallaletung meile ja liitlastele, kus sõjategevus ulatub Teravmägedest Krimmini. Siin ei ole midagi uut ega ettearvamatut. Sama tüüpi stsenaariume mängiti läbi ka õppustel Zapad 2009 ja Zapad 2013. Kui suudame sellega toime tulla, saame hakkama ka kõige teiste võimalike ohustsenaariumidega. Mitte vastupidi.
Võit võimalikus sõjas on meile lihtsalt defineeritav – peame vastu pidama, kuni Eestisse jõuab sõjaeelse olukorra taastamiseks piisav hulk liitlasvägesid. Selleks on meil vaja teatud kriitilist hulka võimekusi ja üksusi, mis kokku määratlevadki operatiivvajaduse ehk minimaalse vägede hulga, millega mingit vähegi mõistlikku kaitseplaani oleks üldse võimalik täita.
Paraku saab sama hõlpasti määratleda ka kaotuse – kui me ei suuda liitlasvägede tulekuni vastu pidada, pole neil enam kohta, kuhu tulla. Kaotame kõik, ka iseseisvuse. Selles mängus ei ole väiksemaid panuseid.
Kindral Laaneots teadis väga hästi, kui suur meie kriitiliselt minimaalne operatiivvajadus on. Tema töö ja pärand nägi ette 42 000 inimesest koosneva sõjaaja kaitseväe loomist, millesse kuulub viis väekoondist – neli kaitseringkonda ja üks brigaad. Ta nägi selgesti ka liigkontsentreeritud juhtimissüsteemi ohtlikkust.
Nõukogude vägede sissetung Afganistani näitas, et kui riigil poliitiline ja sõjaline pea maha raiuda (mida Nõukogude eriüksused tegid), järgneb kaos. Tänapäeva Venemaa relvajõududel on selleks palju rohkem võimalusi ning oleks naiivne arvata, et meie vastu ei kasutataks sõja korral sama võtet. Tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga väikeriik muudab end ise suurriigi ideaalvastaseks.
Kas kindral Laaneots suutis oma ametiajal säärase kaitseväe üles ehitada? Ei. Operatiivvajadustele vastava kaitseväe ülesehitamine ei olegi ühe kaitseväe juhataja ühe ametiaja küsimus, vaid pikaajaline ülesanne. Ka ei eeldanud seda toonane julgeolekuolukord. Kuigi kindral Laaneots ei suutnud enda seatud latti ületada, on ta ära teeninud austuse. Latt oli õigel kõrgusel.
Sama kehtib tema eelkäijate kohta. Kindral Einseln pidi Eesti ühiskonnale tõestama, et kaitseväge on üldse vaja. Kindralleitnant Kert pidi seda üles ehitama ajal, mil kaitsekulutused moodustasid (koos piirivalvega) umbes 1% SKTst ja võitlema selle eest, et tema juhitud armeest ei jääks kõrvale ärksam osa ühiskonnast (kuni aastani 2000 olid üliõpilased kaitseväeteenistusest vabastatud).
Viitseadmiral Kõuts pidi NATOsse astumise eufoorias hea seisma selle eest, et Kaitseliitu laiali ei saadetaks ning kaitseväest ei tehtaks pisikest (palga)ekspeditsiooniarmeed, mis mõeldud välisoperatsioonidel osalemiseks. Viimane saavutus on seda märkimisväärsem, et kõik NATO Ida-Euroopa liitlased peale Poola just nõnda talitasidki.
Kõigil neil oli puudusi, nad kõik tegid vigu, kuid neil oli üks ühine omadus – nad püüdsid hüpata kõrgemale, kui suutsid. Sellega inspireerisid nad ka oma alluvaid, kelle hulka minulgi oli au kuuluda – saavutama rohkem, kui olud lubasid.
2011. aastal kinnitati Venemaa relvajõudude kümne aasta arenguplaan, mille täitmine on praegu jõudmas lõppfaasi. Olen võrrelnud seda mahu, ulatuse ja tähtsuse poolest Stalini-aegse Punaarmee moderniseerimiskavaga 1930. aastatel.
Kuidas see meid mõjutab? Operatiivvajadus suurenes, mitte ei vähenenud. Kõrgushüppajate keeles tõusis latt kahelt meetrilt kahele neljakümnele, kust üle hüpata on väga raske.
Kas säärases olukorras oleks olnud mõeldav sõjaaja kaitseväe vähendamine poole võrra või kaitseringkondade kaotamine? Paraku kindral Terrase ametiaja alguses just nõnda talitati. Riigikaitse arengukava 2013-2022 ei arvestanud Venemaa relvajõudude arenguga, vähe sellest, sellest kadus ka seos operatiivvajadusega. Latt lasti alla meetri peale, sest kõrgemale hüpata polevat jõukohane ja vastutustundlik.
2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses analüüsisin põhjalikult seda kava kokku üheteistkümnes Delfi artiklis. Hinnang oli hävitav. Esitasin rea väga põhimõttelisi küsimusi, millele ei ole ega tule vastust. Kohe pärast seda puhkes Ukraina sõda, mis kinnitas mu järeldusi palju kiiremini ja kardetavamal moel, kui oleksin oodata osanud.
Eksimine on inimlik. Vigu on alati võimalik parandada. Paraku ei kutsunud Ukraina sõda esile mingeid muudatusi. Uus arengukava 2017-2026 on sisuliselt eelmise kloon. Eesti riigikaitse planeerimise jaoks ei ole Ukraina sõda olemas, nagu pole ka Venemaa sõjalist moderniseerimist ega operatiivvajadust üleüldse. Tundub lausa, nagu oleks meie idanaaber vahepeal kaardil kusagile mujale kolinud.
Mis on siis kindral Terrase ametiaja pärand? Operatiivvajadus kuulutati paber- või õõnesarmeeks. Sõjaaja kaitseväge vähendati 21 000 inimeseni. Kaitseringkonnad kaotati. Ühtegi võimelünka – keskmaa õhutõrje, soomusmanöövrivõimekuse ning miiniveeskamise ja rannakaitse puudumist – pole likvideeritud. Mereväel pole endiselt ühtegi lahinguvõimekust. Ajateenijaid kutsutakse riiki teenima ikka sama palju nagu kümnendi alguses, veidi üle kolme tuhande inimese aastas.
Iseseisva kaitsevõimega seostamatuid tegevusi pole ära lõpetatud. Kaitseressursside ameti kõrvale on loodud veel teinegi düsfunktsionaalne amet – kaitseinvesteeringute keskus, millega ta nõustus.
Mille eest hindab siis kaitseminister Jüri Luik kindral Terrase tegevuse väga heaks? Eesti kõige olulisem väevõimekuseesmärk ehk panus NATO väestruktuuri on pikka aega olunud üks ümberpaigutatav mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp. CV-90 tüüpi jalaväe lahingumasinatega varustatud Scoutspataljon, samal platvormil toetusmasinad ning patarei liikursuurtükke K-9 annavad kokku ideaalse üksuse võitlemaks eelmisel kümnendil ja käesoleva kümnendi alguses aset leidnud sõdades.
Talibani, Daeshi või mõne muu sissi- või terroriorganisatsiooni võitlejatel oleks säärase üksuse vastu raske sõdida. Üks kaitseliitlane lõkke ääres määratles kaitseväe selle kümnendi arengut tabavalt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisena. See on neelanud ja neelamas lõviosa ressurssidest. Kui siia lisada Läti ja Leedu eeskujul juhtimisstruktuuri ümberkujundamine ekspeditsiooniarmeele sobivaks, siis Eesti ongi endale saanud sõjalisteks välisoperatsioonideks ideaaalselt sobiva kaitseväe.
Mis vahet on täna Eesti ja Läti kaitseväel? Meil on mõnevõrra suurem sõjaaja kaitsevägi ja ajateenistus. Muid erinevusi enam pole. Kui meil oleks vaja ekspeditsiooniarmeed, paneksin minagi kindral Terrasele oma suhteliselt karmil hindamisskaalal nelja plussi või isegi viie miinuse. Klassikaline ütlus, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks sobib olukorra kirjeldamiseks nagu rusikas silmaauku.
Mida on meil säärase armeega peale hakata? Julgeolekuolukord on põhjalikult muutunud. Pole kahtlust, et kui Vladimir Putin soovib taastada deržava, peab ta purustama praegu kehtiva maailmakorra. Üks võimalus selleks on sõda. Putini ametiaja kaks viimast aastat saavad olema ohtlikud. Selleks ajaks on ta jõudnud üles ehitada relvajõud, kes on võimelised ja valmis sõda pidama. Järgmisest kaitseväe juhatajast võib saada mees, kes peab juhtima Eesti vägesid selles sõjas.
Kindral Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. Kuristiku armee vahel, mis meil on ja mida läheb vaja sõjaks Venemaaga. Ta valmistas kaitseväe suurepäraselt ette eelmise kümnendi julgeolekuolukorraks ja sõdadeks, aga kukkus läbi selle ettevalmistamisel järgmise kümnendi võimalikuks sõjaks. Ja paraku ei ole see auväärne läbikukkumine, sest ta isegi ei proovinud.
Koos kindral Terrasega kukkusid paraku läbi ka kõik tema ametiajal võimul olnud kaitseministrid – Mart Laar, Urmas Reinsalu, Sven Mikser, Hannes Hanso, Margus Tsahkna ja Jüri Luik. Kaitseväe juhataja on kaitseministri otsene alluv, kelle tegevuse eest ta valdkonna juhina vastutab.
Sõdida võib ka kahe poole või kolme tuhande mehega nagu 1991. aasta augustiputši ajal, kui siis oleks sõjaks läinud. Küsimus ei ole pelgalt sõdimises. Küsimus on usutava heidutuse loomises, et sõda ära hoida, ja sõja võitmises, kui see peaks ikkagi puhkema.
Tulevane kaitseväe juhtkond (ja ka kõik tulevased kaitseministrid) peaks esitama endale kolm küsimust. Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima? Missugust kaitseväge ja Kaitseliitu ma selleks vajan? Kuidas on vaja selleks sõjaks ette valmistuda?
Lugu ilmus algselt Delfis.