06.11.2018
Eesti vajab riigikaitseks piltlikult öeldes suuri torusid.
EKRE kaitseministrikandidaat, reservkolonelleitnant Leo Kunnas leiab, et riigikaitset saab veelgi efektiivsemaks muuta, kui lõpetada meeletu raiskamine ja suunata need summad otseselt kaitsevõime tugevdamisse.
“Ressursse ei ole. Pole raha, mistap ei ole võimalik rohkem midagi teha. Nii kõlab põhiline argument, millega õigustatakse sõjalise riigikaitse praegust seisu. On see tõsi? Kontrollime üle.
Kaitsekulutuste suurus ning riigi ja selle relvajõudude tegelik sõjaline võimsus on harva omavahel üks-üheses seoses. Näiteks Ameerika Ühendriigid kulutasid 2016. aastal riigikaitsele 611 miljardit, Venemaa kõigest 69 miljardit dollarit. Kas see tähendab, et USA on Venemaast sõjaliselt üle kaheksa korra tugevam?
Sugugi mitte. Täiselukutseline armee on kallis, veelgi kallimad on võimas merevägi 11 lennukikandja taktikalise grupi ja õhuvägi uute viienda põlvkonna hävitajatega. Ka Iraagi ja Afganistani sõjad pole olnud odavad, minnes kumbki maksma umbes triljard dollarit. See võeti arengu arvelt.
Venemaal pole tugevat mereväge vaja, sest ta ei kavatse maailmameredel domineerida. Õhukaitsesüsteem, mida meie idanaaber hoolega arendab, on õhuväest kordades odavam. Elektroonilise võitluse vahendid maksavad murdosa side- ja juhtimissüsteemide hinnast, mille mahasurumiseks need on mõeldud. Ajateenistus ja reserv pole kallid.
Saudi Araabia sõjalised kulutused kuuluvad Venemaaga samasse suurusklassi (63,7 miljardit dollarit 2016. aastal). Naftadollaritega toidetud saudide relvajõud on tõeline militaarmaailma Ferrari. Neile kõlbab vaid uusim, kalleim ja parim. Kas see tähendab, et Saudi Araabia saaks sõjas Venemaale vastu (ka juhul, kui Venemaa ei kasutaks tuumarelvi)? Ei saaks.
Saudi Araabia relvajõud ei saaks eraldivõetuna vastu ka Iisraelile, kelle võimalused on kolm korda tagasihoidlikumad (17,8 miljardit dollarit 2016. aastal, millele lisandus umbes 3 miljardi dollari eest USA sõjalist abi). Iisraeli üle 700 000 inimesest koosnev vanade roheliste vormidega reservarmee ei näe välja kuigi paraadikõlbulik, aga araabia riikide ühendrelvajõud pole suutnud sellest kunagi jagu saada. On võimalik saudide moodi laristada või juutide kombel kokku hoida. Mida teeme meie?
Suurriikidega pole mõtet Eestit võrrelda, küll aga näiteks põhjanaabri Soomega. Sel aastal on Eesti kaitsekulutused umbes 528 miljonit eurot ehk 2,11% SKTst. Soomes on need 2 872 miljonit (1,24% SKTst). Eelmise aastaga võrreldes on meil kiirem kasv (50 miljoni euro võrra) kui soomlastel (kõigest 42 miljonit). Kui mullu oli vahe kuuekordne, siin nüüd on see vähenenud vaid viie ja poole kordseks ning kahaneb edaspidi veelgi.
Puhas matemaatika näitab, et selle raha eest peaksime olema suutelised tegema vähemalt ühe kuuendiku sellest, mida Soome. Soomlaste saldo on muljetavaldav: sõjaaja kaitsejõudude suurus 280 000 inimest, üle 60 hävituslennuki F-18, 220 Leopard 2A6 ja 2A4 tanki, Euroopa teiseks võimsaim suurtükivägi Venemaa järel, keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise ja rannakaitse võimekused.
Kus peitub nende edu võti? Soome kaitsevägi ei ole militaarmaailma Ferrari, pole isegi Mercedes. See on kõigest Škoda. Peaasi, et korralikult sõidab, ei midagi luksuslikku. Hinna-kvaliteedi suhe on parim võimalik. Soome kaitsejõude on alati üles ehitatud operatiivvajadusest lähtudes. Kõiki vajalikke võimeid ja üksusi nähakse ühtse tervikuna. Kuna operatiivvajadus on suur nagu meilgi, ja ressursse vähe, tuleb juutide kombel säästlik olla.
Toon kaks näidet soomlaste ratsionaalsuse kohta, millega võrreldes meie ebakompententsus ja raiskamine selgesti silma torkab. Eelmise kümnendi keskpaigas ostis Soome Saksamaalt 124 kasutatud, kuid heas korras tanki Leopard 2A4 soomustehnika kohta väga säästliku 64 miljoni euro eest. Meie hankisime samal ajal kolm iseseisva kaitsevõime kontekstis kasutut miinijahtijat, mis läksid maksma umbes 800 miljonit krooni (ca 50 miljoni eurot).
Kas õppisime sellest midagi? Ei. Ostsime äsja Hollandist 44 jalaväe lahingumasinat CV-90 koguni 138 miljoni euro eest. Soomlased hankisid samal ajal samast kohast 100 tanki Leopard 2A6 vaid 200 miljoni eest. Nad said uusimaid lahingutanke odavamalt kui meie soomukeid. Teeme lihtsa tehte – 35 tanki (31 tankist koosnev pataljon väikese varuga) oleks meile maksma läinud kõigest 70 miljonit eurot. Loll saab ka kirikus peksa.
Miks on meie kaitseväe sõjaaja koosseis nõnda väike? Kas suurema jaoks pole raha? Matemaatika tõestab vastupidist. Soomlaste 280 000 jagatud kuuega võrdub täisarvuni ümardatult 46 667, mitte 21 000, mis on praegu Eesti sõjaaja kaitseväe suuruseks. Tõsi, soomlased on oma relvajõude üles ehitanud palju kauem kui meie, kuid teisalt pole tänu NATOsse kuulumisele Eestis vaja luua ka kõiki võimekusi, mis põhjanaabritel. Ainuüksi fakt, et meil pole vaja hankida ja ülal pidada 10-12 hävituslennukit, vabastab tohutu ressursi maaväe ja Kaitseliidu arendamiseks.
Samast ühe kuuendiku printsiibist järeldub ka, et väited, nagu poleks meil ressursse soomusmanöövrivõimekuse (tankide), meremiinide, kaldal baseeruvate rannakaitse raketikomplekside või keskmaa õhutõrjevõimekuse jaoks ei pea paika. Miks me seda siis ei suuda? Mis on valesti? Kus on auk, kuhu raha kaob?
Neid auke leidub paraku palju. Esimene aukudekobar hõlmab tegevusi, millel puudub seos iseseisva kaitsevõimega. Suurim auk on merevägi, kellel pole tänaseni ühtegi lahinguvõimekust. Venemaa relvajõududel ei ole vaja Eesti mereväge hävitada, sest see on neile kahjutu. Tuleb tõele silma vaadata – meie merevägi ei ole võimeline mitte kuidagi takistama meredessantide maabumist Eesti rannikul. Säärane murevägi on kasulik ainult Venemaale, kuna neelab juba kaks aastakümmet ressursse, mis kuluksid mujal ära. Kogukahjum moodustab umbes eelmise kümnendi lõpu aastase kaitse-eelarvega võrdväärse summa.
Tupikust välja viib vaid üks tee – mereväes tuleb luua miiniveeskamise võimekus ja rannakaitse kaldal baseeruvate raketikompleksidega, et veeskatud miinivälju kontrollida. Mereväe miinijahtijad on kasutud. Need tuleb maha kanda. Miiniveeskamist on mõistlik teostada tsiviilparvlaevadega. Neid jagub piisavalt nii riigi- kui ka eraomanduses. Pärast võidukat sõda võivad liitlased veeskatud miinid kahjutuks teha, kaotuse korral on see Venemaa Balti laevastiku probleem.
Sama kehtib õhuväe lennuvahendite kohta. Need on samavõrd kasutud, kuna ei suuda sõja korral vastast kuidagi mõjutada. Ka siin on lahenduseks mahakandmine. Me ei vaja ka strateegilise õhutranspordivõime osakut Boeing C-17 „Globemaster III“ tüüpi lennukitega. Osakust tuleks loobuda, sest kahepoolsed kokkuleped liitlasriikidega on palju odavamad. Ka ei kasuta me lennutunde ära, sest sõjaliste välisoperatsioonide maht vähenes pärast meie kontingendi väljatõmbamist Afganistanist drastiliselt. 45 lennutundi aastas kahekümne aasta jooksul teeb valja sama suurusklassi summa, mille maksime 80 „Javelin“ tüüpi tankitõrje raketikompleksi ja rakettide eest.
On ka väiksemaid augukesi, mis pealtnäha ei paista silma. Milleks meile igapäevavorm ja baretid? Mida need võitlusvõimele juurde annavad? Sama raha eest saaks nii mõnelegi reservväelasele kevlar-kiivri ja ballistilise kaitsega soomusvestid. Teine aukudekogum peitub kaitseministeeriumi valitsemisala struktuurses ülesehituses ja selle üldises funktsioneerimises.
Milleks on vaja kahte eraldiseisvat düsfunktsionaalset asutust – Kaitseressursside Ametit ja alles hiljuti loodud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskust? Kutsealuste teenistussekutsumist ja sundkoormiste arvestamist võiksid väga edukalt teostada kaitseringkondade staabid. Paraku on need kaotatud. Kergekäeline ajateenistusest vabastamine, kõrvale hiilivad kutsealused ja tüssavad arstid – neid probleeme ei vaevu lahendama keegi, kes lõppresultaadi ehk sõjaaja kaitseväe eest ei vastuta.
Mida muudab Kaitseinvesteeringute Keskus paremaks? 1990. aastatel juba prooviti mudelit, kus kaitseministeerium vastutas kõigi hangete eest, suurtükkidest ja raketikompleksidest kuni sokkide-saabasteni välja. See ei töötanud. Kaitseinvesteeringute Keskus on sama mudel uues kuues. Kõik muutub aeglasemaks ja bürokraatlikumaks, raha loetakse veelgi vähem ning korruptsioonioht kasvab.
Kas kaitseministeerium ei tuleks toime väiksema arvu inimestega? Mida teeb eelarveraha eest Välisluureamet ehk endine Teabeamet? Mida uurib Kaitseuuringute keskus? Kas kaitseministeeriumi toetavad funktsioonid tervikuna ei nõua kaitseväe ja Kaitseliidu lahingufunktsioonidega võrreldes ebaproportsionaalselt palju ressursse? Need on puhtalt tsiviilkontrolli küsimused. Kes seda teostab? Kaitseminister? Kindral Terrase ametiajal on vahetunud kuus ministrit. Nõnda lühikesed ametiajad ei anna paraku erilist võimalust ametikohustesse süvenemiseks. Küsimus on ka kompetentsis. Raske on midagi pädevalt kontrollida, kui ise pole ajateenistustki läbinud.
Kus on Riigikogu? President ja riigikantselei? Riigikontroll? Kus on sõltumatud auditid? Kas kõigi roll on ühises kooris kinnitada, kui hästi kõik on, jättes kaitseministeeriumi tippametnikele praktiliselt piiramatu tegevusvabaduse? Sääraste aukude väljaselgitamine ja kõrvaldamine peaks olema kaitseplaneerimise osa. Miks me ei käitu säästlikumalt? Kas meie kaitseplaneerimises on midagi valesti?”
Lugu ilmus algselt Delfis.